EST RUS

Ahja Valla Tuglase Muuseum

Friedebert Tuglas
Katkend teosest VÄIKE ILLIMAR Kirjastus Eesti Raamat, Tallinn 1970, lk 55-57
    Heldene aeg, väike Illi!” hüüdis
    Sohvi peaaegu käsi kokku lüües. „Sina! Kas sa mulle külla tulid? Kas
 sa üksi oled?
    Kuidas sa mu üles leidsid? No tule sisse, kui oled kord külaline!”
     Ja ta tõmbas argleva Illimari kättpidi sisse.
    See oli üleni hõbehallide seintega tuba, ainult mõned kuldsed liistud tulid laest kuni põrandani. Puust võre taga oli siin lai voodi, akende vahel suur sohva ja selle ees pikergune kõverate jalgadega laud. Kõigele lisaks rippusid seintel mõned läikivates raamides pildid, millest aga Illimar midagi aru ei saanud. Polnud igatahes pooltki nii ilusad, kui neil enestel kodus.
     Sohvi tõstis Illimari sohvale istuma, vaatles teda ikka veel imestades ja rääkis ise kogu aeg. Üks „heldekene” järgnes teisele. Ja Illimar tundis, et Sohvi ta tulekust tõesti rõõmutses. Ning see tõstis ta enesegi julgust ja tuju. Nii istus ta pisitillukesena suurel sohval ja kõigutas oma saabasjalgu, kuna Sohvi ta ees paistis kohutavalt suurena.
      „Sa heldekene!” õhkas see kümnendat korda ja istus siis ka ise Illimari kõrvale. Sohva vedrud kägisesid kohe ähvardavalt ja Illimar tundis enese õõtsuvat nagu kiigel. Sohvi aga rääkis: „See on alles ime! Sest egas peigmees iga päev külas käi. No kust see siis tuleb, et sa nii kaugele jõudsid. Ja mis pudel see sul kaasas on?”
      Illimar ulatas pudeli:
     „Joo!”
     „Mis see on?” imestas Sohvi.
     „Joo!”
     „Aga mis see on?”
    Ta võttis pudeli, vaatas seda, nuusutas korgiauku ja imestas veelgi.
    „Sa pead seda jooma,” kordas Illimar. „See on viin.”
    „Mis viin?”
    „Kosjaviin,” suutis Illimar välja kugistada.
    Sohvi ajas oma väikesed silmad suureks, ta punane nägu kahvatas ja punastas siis veel enam. Ja siis päris ta nagu sõnu otsides:
     „Kas sa mulle siis tõepoolest kosja tulid?”
    „Illimar ei suutnud vastata. Ta ainult noogutas peaga, ise maha vahtides. Silmapilgu tähtsus mõjus temale masendavalt.
    „Sa heldene aeg!” hüüatas Sohvi ja puhkes naerma.


 Kogu ta keha vappus sest naerust nii, et Illimargi ta kõrval ühes sohvaga hüples. Ta oleks sealt peaaegu maha kukkunud, kui mitte Sohvi poleks oma pehme käega ta õlgadest kinni haaranud. Kuid ta ise ei saanud ikkagi oma naeru taltsutada. Seda jätkus nii kaua, kuni pisarad ta silmi tulid. Alles siis rahunes ta, pühkis silmi ja võis jälle edasi rääkida.
     „Oh, kui see oli kosjaviin, siis peab seda muidugi jooma,” ütles ta, uuesti pudelit võttes.
    Ta maitses natuke ja jõi siis juba mitu suutäit.
    „Ja ongi hea viin,” kiitis ta selle peale. „Pole ma seesugust veel kunagi joonud. Sa heldene aeg küll! Kuid egas kosjaviin võigi halb olla. Iga viin läheb kosjas heaks. Nii mõjub suur rõõm kaasa. Kui aga pruut on joonud, siis peab peigmees ise jooma. Seesugune on komme. Joo, Illi!”
    Ja Illimar jõi juba ilma mingi sunduseta. Sest tema ettevõte ja algatus see ju oligi. Nüüd näis raskem osa juba läbi olevat ja kosjaskäik paistis päris lihtsana. Ning ta hakkas juba ringi piiluma, et kuhu need koogid siis jäävad?…
    Otsekui vastuseks sellele tõusis Sohvi ja tõi kapist paar klaastaldrikut maiustistega.
   „Kui on juba kosjaviina võetud, siis peab muudki magusat võtma,” ütles ta naerdes.
    Kuid Illimar ulatus vaevalt midagi laualt kätte saama.
   „Oota, ma võtan su õieti sülle,” lausus jälle Sohvi. „No ära häbene midagi. Kui ollakse juba pruut ja peigmees, ei siis pruugi enam midagi häbeneda. Vaata nii. Nüüd võime süüa ja oma asju arutada.”
     Need polnud küll sedalaadi koogid, mida Illimar ootas, kuid külaskäigu vaeva tasusid needki. Olid nimelt väikesed ja kuivad karaskikesed, mõned nii õrnad, et otse ise keelel sulasid. Illimar krõbistas neid süüa ja unustas kõik muu. Sohvi aga päris:
    „Kuidas sa nüüd nii paugupealt otsustasid mulle kosja tulla?”
    „Oli sellest ju kõnet. Ja sa isegi kutsusid,” vastas Illimar söömanahina vahele.
   „Sa heldene aeg!” naeris Sohvi tasa ja kõigutas Illimari põlvel. „Kui nüüd mõelda, et nüüd on minulgi kosjas käidud ja et minagi olen elus peigmeest põlvel kiigutanud! No­jah, eks see igaühele ikka kord tule, ühele varem, teisele hiljem. Ja minule tulid nüüd sina. Ning oledki tubli peigmees. Mul otse süda sulab sees.”
  
Voog. Tee ise koduleht!