EST RUS

Ahja Valla Tuglase Muuseum


Kõike pani Illimar tähele – inimesi, loomi, esemeid, kõigest lõi enesele kujutluse. Kuid milline ta ise oli, seda ta ei teadnud ega tulnud mõttessegi teada. Ta ei teadnud, mis värvi olid ta silmad või juuksed, milline ta tõeline suurus või mis tähendasid isegi ta lisanduvad vanusaastad: viis, kuus, seitse. Teadis vaid, et oli alles väike poiss, kellest peaaegu kõik teised olid suuremad ja keda sellepärast nende vääriliselt ei võetud.
Mitte enese puuduste 
tajumine, vaid see teiste suhtumine vaevas teda. Sest juba väga varakult
 tundis ta enese väärtust, oma mõtete ja tundmuste hinda. Kuid häda oli 
selles, et ta oma sisemisi väärtusi ei suutnud maksma panna, nagu seda 
ei suuda asjaarmastaja näitleja väljendada oma hinge palanguid. Iga 
püüegi selles suunas läks viltu, iga katsegi puhul nägi ta vaid 
naeratavaid või nuhtlevaid nägusid.
Laps! –sellega oli kõik öeldud. Väike laps, rumal laps! Ja öelda kõige selle tõrjumiseks ei osanud ta midagi. Mõtted olid nii väiksed tundmuste, sõnad veel väiksemad mõtete kõrval. Hädavaevalt oskas ta isegi lihtsa söögilaua taga nõnda istuda, et suuremad rahule jäid. 
Ta ei tahtnud ometi 
kunagi suureks kasvada, et sel teel midagi juurde võtta. Ja mis 
tähendaski kasvada, suur olla? Nagu ei tajunud ta oma algust ega senist 
kasvamist, nii oli ka kõik edaspidinegi ebamäärane. Oma arvate oli ta 
tõesti õieti juba nüüd valmis, parasjagu suur. Teisiti ei võinudki seda 
kujutleda, nagu ei võinud kujutleda, et isa ja ema oleksid võinud kord 
väiksemad olla, kui olid praegu.
„Milleks sa tahad saada, kui suureks kasvad?“ pärisid võõrad naljatades. Illimar naeris häbelikult, oskamata midagi vastata.
„No ütle, ütle!“ sunniti.
„Ei millekski,“ vastas ta siis pikkade pealekäimiste järele. Ja kõik naersid.
Kuid see polnud see, mida
 ta vastata tahtis. See alandas, tegi valu. Ja ta hiilis välja, seisatus
 eeskoja poikvil uksele ning vaatas üle maantee: pleekaias valendas 
pesu, selle taga tumerohetas suur toomingas, aga üle kõige tõusis 
imeväärselt valge pilv sinises taevas. See oleks nagu väljendanud tema 
pakitsevaid tundmusi.
Kuhu minna, mis teha? Kõikjal ainult alandus ja kibedus.
Ees jälle väikese lapse 
argipäevad, millesse ununes kõik. Lihtsalt laps oma väikeste vempudega, 
valede, jonnide ja venimistega antud käskude täitmisel. Nii kuidagi 
päevast päeva: ta ei taha tõusta, kui aeg, ega magama minna, kui tund 
täis. Laiskust ja vedelemist maast madalast. Ning selle juurde 
täisealiste ähvardused: „Mis sa siis teed, kui suureks kasvad ja pead 
omapead elama!“
Illimar elas sellest, mis päevad tõid. Talle näis küll vahel, nagu oleks ta ise midagi otsustanud ja ette võtnud. Kuid tõeliselt toimus kõik ilmade, suurte inimeste ja hoopis kõrvaliste asjaolude mõjul. Kuigi Illimar vahel kindla kavaga välja läks, ja kohtas inimesi, keda ei osanud oodatagi. Ja need asjad ja inimesed andsid uusi algatusi ning viisid sootuks teistele teedele. Nii rõõmud kui mured olid ettenähtamatud. Ja kokkuvõttes sai ta väga vähe ennast teostada.
Paljugi, mis ta ise 
tahtis!
„Inimene ei ela ainult täna, vaid ka homme ja ülehommegi,“ ütles isa, lõpetades lõuna söömist. „Ega ole ükskõik, kuidas sa täna elad, kui tahad ka ülehomme elada.“
„Kellest sa räägid?“ 
küsis ema.
„Eks ikka Leitud-saksast. Ei ole ta Leitud, ennemini Kaotatud-saks. Nii läheb inimene hukka, kui pole maast-madalast peatust.“
„Mis ta siis jälle on 
teinud?“
„Mis?“ naeris isa. Ja kohe oli näha, et lugu ise oli lõbus, kuigi isa elutarkus selle puhul tõsine. „Eks ta saanud uue tembuga hakkama. Kui polnud temaga siin midagi teha, saatsime Kosovale karjamõisa piima proovima. Arvasime, e t selle pealt, kui palju iga lehm rasva annab, enam midagi e saa varastada. Oligi siis ö ja päeva ära ning tõi oma paberid kaasa. Noh, ega Tiilik asjast küll mõhkugi tea, kuid hakkas temagi Aadli arvudes kahtlema. Näitas siis mulle j valitsejale. N ilmne hullumaja! Ega t s nnikunahk olnud Kosoval käinudki. Oli kütnud sealt otsejoones mööda j prassinud ööpäeva kõrtsis. J seal letil napsiviskamise vahel oligi t s i oma piimaprotsendid kirja pannud. Ikka mis vintis mõte pähe j sülg 
See lugu andis jälle 
naermist ja seekord koguni Tiiliku arvel, kes oli Aadli lorist juba 
poole raamatusse kandnud. Nüüd pidi ta terve raamatu algusest peale 
ümber kirjutama, sest seesugusest mölast ei saanud isegi mahatõmbamisega
 lahti. Ja kui mõelda, et ega Tiilik-mehike ju tööd ei armasta!
„Jaa-jaa, naerda ju võib,“ ütles isa tõsinedes. „Aga kui kogu maailm oleks Aadli-taoline, mis tuleks siis välja? Aga tema pole midagi, sest ta pole kuhugi juhtunud. Ärakaotatud inimene!“
Nii õppis väike Illimar 
vahet tegema hea ja kurja vahel. Ega olnud kahtlustki, et hea oli etem. 
Ainult seda ta imetles, et kurja lood olid harilikult huvitavamad. 
Kui need päevad oleks võinud pealistikku panna, oleksid nad väliselt enam-vähem ühte langenud. Ikka ärkamised, söömised, kõnelemised, magamaheitmised. Päev – öö – ja jälle uus päev. Ning nii võtsid neid ka suuredki inimesed.
„Eks inimene pea ikka 
rühmama,“ ütles ema hommikul tõustes. „Taevale tänu, seegi juba läbi,“ 
õhkas ta õhtul pikali heites.
Kuid kuigi üldraamid olid samad, siis vaheldus sisu ometi. Siit-sealt jäi meelde mõni nägu, sõna või sündmus. Ja neist kujunes pikapeale pisimälestuste rida, mis oli niisama kirju nagu tädi põrandariie telgedel.
Illimar seisis tädi 
kõrval, jälgides ta tööd. Seda peeti üldiselt lihtsamaks, kuid oli 
tõeliselt huvitavamgi kui harilik kudumine. Muidu käis kõik masinlikult,
 nagu oli kord käima pandud. Siin aga oli rohkem vabadust ja 
valikuvõimalust. Värvid vaheldusid ega olnud igakord koe paksuski sams. 
Siis andis juba kaeda ja kaaluda. Ning tädi tavatses Illimariga nõu 
pidad.
„No mi me nüüd paneme?“ küsis ta, valides piiritsate keskel. „Kas paneme punast?“
„Paneme!“ nõustus 
Illimar.
„Ja nüüd?“
„Nüüd musta.“
„Olgu!“
Ning mõne kammelaadi 
löögi järel:
„Jah, sul oli sula õigus. Näe, kui hästi punane mustaga passib. Aituma hea nõu eest. Ega ma üksi saakski hakkama. Kaks meest on ikka kaks meest!“
Illimar teadis küll, et 
tädi naljatab, kuid see oli hea nali. Ja vaadeldes valmis tööd teadis 
ta: vaat selle rohelise triibu panin mina ning selle sinise samuti. Ilma
 minuta oleks see riie siiski teine. Ei mäletanud küll Illimar ega tädi 
Liisagi, miks ühes kohas just neid ja teises kohas teisi värve oli 
vaheldumisi pandud. Kuid selles juhuslikkuseski järjekorras olid need 
värvid ilusad nagu rõõmud ja mured mälestustes.
Kirjatarkuse omandamise mõte pani Illimari lõplikult kohmetama. Kuskil tulevikus ootas see teda, kuid kohutas nüüd. Ei, ta ei jõua selleni kunagi, nii ilmvõimatu näib see. Kui saaks elus vähemalt ilma selle kohustuseta läbi, nagu on saanud Härja-Kaanu!
 Ometi huvitasid teda sõnad ise ja see, 
mis võis nendega teha. Neid oli nii imelikke ja nad algatasid uusi 
mõtteid, mis nõudsid omakorda uusi sõnu. Liigutades tasakesi väikevenna 
hälli, korrutas ta ütlusi, mida tihti tarvitati.
„Haned läävad – hallad käivad, luiged läävad – lumi tuleb.“ See oli nii lihtne ja ilus, nagu ei saakski seda enam teisiti öelda. Seda võis lauldagi, omaette jorutada, nii et sisu lõplikult kadus ja ainult kõla jäi. Või kui tihti korrati, manitsedes usinusele: „Uni ei anna uuta kuube, magamine maani särki.“ Mõte oli selge, kuigi Illimar ei teadnud, kes see Maani on, kelle särki tahetakse. Kuid igatahes pidi ta olema huvitav olend, kui juba ta särkki on nii ihaldusväärne. Ja nii hakkaski see Maani ta mõttekujutluses edasi elama. On ta mees või naine, millisel maal ta elab? Miks ei tule ta kord õhtuhämaruses ja ütle: See olen mina – Maani! Sa tahtsid mind näha – siin ma olen! Ei ole kedagi, kellel oleks nii tore särk kui minul. Unigi ei või seda anda, aga mina võin.
Kuid veel imelikumalt 
mõjusid mõned mõistatused. Pimedas toas vaiba all lamamisel tulid nad 
vahel ootamatult meelde. „Mõista, mõista, mis see on: kurat kolme 
jalaga, raudhambad suus?“ Oh, Illimar teadis väga hästi, et sellega 
vokki mõeldi. Kuid seda võis mõelda ka iseseisvalt, ilma küsimata, mis 
see tähendab. Jah, kolmejalgne raudhammastega kurat kükitab nurgas. 
Umbes sealkohal akna läheduses võiks ta olla. Ta raudhambadki õhetavad 
läbi pimeduse. Jah, nüüd oleks ta juba päris jube, kui ei võiks jälle 
mõelda, et ta tõepoolest ometi ainult vokki tähendab. Ja nii mängis 
Illimar edasi-tagasi ning ta mänguasjaks olid sõnad… 
Voog. Tee ise koduleht!