EST RUS

Ahja Valla Tuglase Muuseum

Friedebert Tuglas, INIMESE VARI, Valimik novelle, K./Ü. "Loodus", Tartu, 1935 

1

Mareti uni oli nii põgus, et ta kuulis toonesepa tiksutust sängisambas.

Peaaegu kunagi ei langenud ta nii raskesse unne, et poleks tundnud oma keha. Ta kohendas liikmeid, mis väsisid, ja kuulis läbi uinaku vaikuse suminat enese ümber. Ta liigutas suud, ja sest vaevalt kuuldavast häälest pelgusid otsekui pimeduse sõjaväed, mis seisid valvel ta köhal. Siis aga süüvis ta pilguks jälle une pimedasse riiki.

Ikka sama uni, sama une vari viirastus ta ajudes neil pikil öil.

See oli peaaegu paljas mõte pojast, kes oli kaugel. Tal polnud õiget aimust kaugusest, mis teda pojast eraldas, ja ta ei võinud kujutleda maid ning kohti, kus see liikus.

Nagu üle tühjusekuristiku kandus ta mõte. See algas oma teekonda siitsamast onni eest, jätkusid sama jõgi ja samad künkad. Ta sammus kord üles, kord alla jõe kallast mööda - sajad ja tuhanded verstad. Ja mida kaugemale ta sai, seda ebatõelisemaks muutus maailm. Ümbrused sulasid udupilviks, puud seisid kui sinisam-bad, jõgi kumas kui kullajoom, taevas viirles kui udu-koonaldes. Kuid üks oli tõeline keset neid muinasjutu-lisi maid - ta poeg.

Ta teadis ta olevat lihtsõduri, kuid ometi paistis kõik, mis teda ümbritses, üleloomulikult suur. Ta nägi teda sõitvat sammu läbi ääretute väesalkade kui muistse sõjapealiku. Siis nägi ta teda käe sirutavat, ning lee-gionid liikusid ta märgi järgi kui merelained. Ja siis astus ta võitjana võõrastesse linnadesse, mis olid kui päikeses säravad kristallmetsad.

Ikka suurem ja suurem näis poeg Maretile, otsekui oleks ta kõik sõja-aastad ühtesoodu edasi kasvanud. Kuid mida suuremaks sai poeg, seda väiksemaks tun-dus Maret iseenesele jäävat. Ta tõmbus kokku kui koonal, tal polnud raskust rohkem kui nukul. Ta oli otsekui alandlik kääbus, maad ligi küürus, täis ar-mastust.

Kuid hoolimata poja suurusest ja jõust ning ta enese väiksusest ja jõuetusest hakkas Maret teda peagi jälle haletsema. Ta oli nii kaugel ja ta ei näinud teda enam hästi. Maailm oli ta ees lahti, kuid ometi kannatas ta nälga ja janu. Ta oli rikas kui kuningas ja magas siiski paljal maal. Päike kõrvetas teda, vihm kallas talle kaela ja jäised tuuled panid ta vabisema. Siis oleks Maret tuhande versta tagant tulnud, läbi tule ja vee, et kummuli ta üle heita ja teda oma vana kehaga var-jata kui lapsukest kätkis.

Oli aga veel suuremaid muresid, mis Mareti südant valul täitsid.

Ta nägi poega haavatuna, haigena ja suremas. Ta nägi teda võõraile väljadele unustatuna verest tühjaks nõrguvat ja kähiseval häälel abi paluvat. Ja Maret tahtis ta poole rutata, kuid ta jalad ei pääsenud pai-gast, ta rabeles ja viskles, kuni karjatades ärkas.

Ja ärgates ei mõistnud ta, kelle häält oli kuulnud: poja Jakobi, iseenese või hilise teekäija oma, kes teis-pool jõge läbi sügistuule venet karjus.

Ta ruttas välja ja leidis jõe kaldalt kojutuleva laadalise, rändava leierkasti-juudi või hilise külamehe:

Kuid ta aukunutetud silmad ei näinud seda, keda ootasid.

Ja ometi läks nüüd ikka sagedamini sõdureid üle jõe, vahel mitugi päeva jooksul. Ühed tulid siit- ja tei-sed sealtpoolt jõge. Enamasti liikusid nad üksikult, aga vahel ka mitmekesi. Nad tulid kõik sõjaväljalt, habemes ja toored. Mõned kirusid ja hooplesid, teised olid vait ning rõhutud. Kolmandad kandsid seljas pam-pusid või talutasid käe kõrval väsinud hobuseid, kelle märsid olid topitud täis siidriideid, nähku ja väärt-asju. Aga oli ka neid, kes vaevaliselt edasi komberda-sid või külamehe vankri päras istusid, kargud kõrval ning kiiver põdemisest teravale ninale põrunud.

Maret vahtis neid kõiki ahne pilguga, otsekui püü-des nende näolt lugeda mingit sõnul seletamatut sala-dust. Siis hakkas ta neilt pärima sõja kohta üht ja teist, sõudes neid üle tinaselt lainetava jõe.

Ometi ei kuulnud ta iial midagi, mis oleks puutunud ta pojasse. Sest sõda ulatus ühest maapiirist teiseni ja sellest osavõtjaid oli äraarvamata, nagu liiva mere ääres.

Ühed teadsid jutustada ainult vettimisest ääretuis sois ja metsis, teised jälle meeletuist marssidest met-sikuis mägedes. Ainult üks oli kõigile ühine: viha, ärritus ning neede.

Ja ühteviisi olid nad kõik lõpuks sõjaliinilt lahku-nud. Ühed tülid sõjariistadega, teised viskasid need sinnapaika, ühed hiilisid põgenedes, teised liikusid rüüstates ning vägivallaga.

Nad ei tahtnud aga enam sõda näha, neile oli sellest küllalt! Mingu need sõtta, kes seni on kodus istunud, mingu, tapelgu, nemad ei tahtnud aga enam! Ja nad sülitasid ning rääkisid õudseist kannatusist.

Maret kuulas seda kõike hirmust vabiseva süda-mega.

Ta ei mõistnud pooli asju, mida räägiti, ega saanud aru sõja keerdkäikudest. Kõik peitus talle julma möllu.

Ainult ühte mõistis ta: aastaid kestnud sõda lähenes lõpule. Ja ta hakkas ootama, et tema poeg tuleb nii-sama äkki, võõrana ja kõhutavana, kuid niisama arm-sana, nagu olid kõik teisedki oma emadele. l Ta luges aastaid ja kuid ning päevi: sellest oli palju aega, kui poeg nekrutiks läks. See oli ammu enne sõda, ja sõda isegi oli aastaid kestnud. Ja ta arvutas uuesti ning luges sõrmedel: sellest oli seitse aastat. Seitse aastat! Ta ohkas, ja pisarad tulid ta silmi, jät-kuks musttuhandeile varem valatuile.

Siis sõudis Maret ühel päeval kõrbenud kätega soldati üle jõe. See needis ja manas ning küsis lõpuks jõe ja parve ning Mareti nime. Kui ta seda kuulis, tõmbas ta oma neegrikäega põuest nahkkukru, ulatas Maretile ja lausus:

“Säh, su poeg saatis!”

Mareti põlved hakkasid värisema.

“Poeg - poeg -?” pomises ta. “Jah, ta juhatas mulle teed siitkaudu.”

“Elab ta - on ta terve -?” lõõtsutas Maret läm-budes.

“Elab, mis elab, aga halvasti läks tal,” sülitas sõja-mees. “Mürgine pomm põletas ta näo.”

Maret haaras mõlema käega võõra varrukast kinni.

“Kus ta on? Kuhu ta jäi? Tuleb ta koju?” Ja küsimusi tuli hädaldades ta suust.

“Küllap ta nüüd juba teel on,” rahustas võõras. “Oli mu haigemaja-naaber, aga jäi maha. Pole tal viga ühti, nägu pisut must, suitsu söödud. Pea aga sina kukkur alles, - seal on raha sees.”

Ja võõras pani jala kaldale.

“Ära mine veel, oota, ütle, kuhu ta jäi!” hädaldas Maret.

“Pole mul aega. Ootavad mulgi omaksed. Ja tee on kauge.”

Maret seisis rannas kui joobnud, hoidis kukrut käes ja vahtis võõrale järele, kes mäerinnakut mööda tõusis ja kadus. Siis avas ta värisevail sõrmil kukru. Selles olid mõned omamaa ja mõned võõrad rahad. Omad olid paberist, võõrad kullast. Kuid Maret polnud nii üht kui teist varem näinud ega tundnud nende õiget hinda.

Ta tuli tuppa kui unes, kogu aeg kukrut käes hoi-des. Ta pani raha lauale ja vaatles nii kuldtükke kui kotti. Kukkur oli peen töö, seda mõistis temagi. Ta katsus seda värisevate sõrmedega ja lähendas silmile, mis nii vähe veel seletasid.

Ja siis mõistis ta äkki: ta pojal pidi olema palju raha, kui juba niisuguse varanduse esimese ettejuhtuva kojutulija kätte usaldas. Ta pidi rikas ning suur härra olema, ja seda oli ta juba ammugi arvanud! f

Sest päevast peale sai rahakukkur vana Mareti imest-luse ja jumalduse esemeks. Ta ei kulutanud selle sisust midagi. Ustavana tahtis ta kõik poja tulekuni alles hoida. Sest kas oli ta teda raha pärast oodanud ja kas võis mingi rahaga iial tasuda ta armastust!

Aeg-ajalt võttis ta kukru peidupaigast, vaatles seda ja silitas käega ta sametist pinda. See oli kui osa ta pojast, ta vägevuse ning rikkuse võrdkuju.

Nüüd oli ta ootus muutunud kirglikuks. See oli kui põletav janu. Ta mõtles sellele ööd-päeva, see piiras teda, see oli ta ümber ja tas eneses. Tal polnud enam muud mõtet kui poeg, ta liikus ümber veel kui haige ja teda ei huvitanud enam miski muu. Ta vahtis maa ja vee poolt ainult ühte nägu, ja see oli ta poja oma.

Ning ta uned muutusid imelikuks. Ta nägi ainult veel musti nägusid, otsekui oleks elanud neegrite rii-gis. Ta nägi oma poega rändavat võõrail mail kui hom-mikumaa kuningaid, kellest oli kuulnud. Ta nägi poja järel käivat saatkonda Neegri- ja Indiamaa meestest.

Maad vaheldusid, kaamelid tuisutasid kõrbeliiva ja kähistasid arude heinikuis. Siis lõi virama jõejoom ja madalad kõrkjarannad alanesid tulija ees. Tema aga kasvas kui hiiglane, mattes endaga poole taevast; ta oli kõhutav ja vali, ainult silmad ta süsimustas näos loitsid pehmelt ja armsalt...

Ning Maret nuttis läbi une.

2

Sel ööl ärkas Maret kaks korda, kuuldes otsekui kauget appihüüdu. Ta võpatas ja kuulatas, kuid kõik jäi vait, ning uuesti vajus ta unne. Kui ta aga kolmas kord üles jahmus, kuulis ta ärkvelgi kauget, nõrka hüüdu. See oli nii imelik, nagu polekski see olnud inimese hääl.

Kuuvööt paistis pärapajast sisse, ja nii kuuvalgus kui see imelik hüüd olid jätkuks Mareti unele.

Selle mõtte juures hüppas Maret äkki jalule, sest väljast, jõelt kostis tõesti nõrk ja katkeline hüüd. Rõi-vastega, nagu ta nüüd alati magas, jooksis ta välja.

Kuu hele valgus kattis maastikku. Mõned hõbedased pilvekoonlad liikusid ruttu taevas, musti varje üle la-gendiku kihutades. Keset päevast heledust jooksis jõgi süsimustana kui tõrvajoom. Ja oli imelikult vaikne. Otse vastas, teispool jõge istus kaldakünkal heledas valguses inimene, põlved püsti, pea kuuvalguses läi-kiva kiivri all ettepoole kummaras. Ja ta suust kostis imelik hääl, mis oli kui koera ulgumine.

Maret jooksis randa ja haaras üleinimliku jõuga vene. Ta hüppas venesse ja hakkas sõudma. Aga mõne mõlatõmbe järel pööras ta vene ümber ja hakkas hoo-bama, et rannal olijat näha.

See polnud asendit muutnud. Kuid ta pea oli pisut üles tõstetud, kuu loitis ta näkku, ja see paistis süsimust kui neegril. Ta vari langes kastes rohule mustana otsekui ta enese jätk.

Maret hakkas vabisema kogu kehast. Ta oli veel mõni sõud rannast eemal, kui nõrkeva häälega ki-sendas:

“Jakob, Jakob, kas sina oled?”

Võõras ei vastanud kohe, siis mõmises ta:

“Mi - na - aita - mind - üle -”

Vene jooksis randa, kuid võõras ei liigutanud end. Maret ruttas ta juurde, haaras ta õlast ja käest kinni.

“Oi - mul on valus!” oigas võõras äkki karjatades. Ja ta osutas peaga jalarätikutega mässitud peentele säärtele. Maret laskus sõjamehe ette põlvili ja kum-mardas palge ta põlvede lähedale: neist immitsesid verenired. Nende ümber oli kaks rätikut sõlme tõmma-tud, otsad kui lillekimbu lindid rippu.

“Pojakene, pojakene -” pomises Maret segasena, ilma et tal isegi pisaraid oleks silmi tulnud. “Kas sul väga valus on? Kuidas sa siia said? Kas sa liikuda võid?”

Kuid mees ei vastanud midagi, vaid ainult oigas ägades.

Maret pani käed ta kaenla alla, aitas ta aegamööda üles, kätega haige piha ümbert hoides, isegi kogu aeg oiates. Nad astusid taarudes vene poole, ja mees vajus selili selle pärasse, kõlisedes kui luukere. Siis hakkas ta äkki jälle käsi liigutama ja kähistas:

“Kus mu pamp? Too mu pamp venesse!”

Maret ruttas uuesti kaldale ja leidis rohust raske sõduriranitsa. Ta viis selle venesse, ühele poole lookas kui veeämbrit kandes. Siis hakkas ta koju sõudma.

Kogu tee üle jõe ei rääkinud ta sõnagi. Ta vahtis pead pööramata, silmadega otsekui süües poega, kuni need täitusid pisaratega ja ta ei näinud enam midagi.

Jakob lamas selili, nagu oli langenud, põlved püsti ja pea vastu vene pära. Ta silmad olid kinni ja must nägu otsekui surnud kuu heledas valguses. Ta näis nõnda nagu pooleks murtud hiiglane.

Kuid niipea kui Maret käed ta külge pani, et teda püsti aidata, käis jälle valuraputus läbi ta keha. See andus edasi Maretile, ja nüüd pääses tulvama vana naise hädalduste ahastav oja.

Ta rääkis kogu aeg, mil nad teineteise ümbert hoides kaldarinnakule tõusid. Ses kõnes polnud kindlat mõtet, kuid see oli algusest lõpuni üksainus hädaldav küsit-lus. Haige vastas aga ainult silpide kaupa, verekaotu-sest nõrk ning uimane.

Kui nad onni ukseni jõudsid, tahtis Jakob edasi minna. Ta püsis vaevalt jalul, kuid sihtis visalt lage-dale maanteele. Maret hoidis ta ümbert meeleheitlikult kinni ja häälitses ahastuses:

“Pojakene, pojakene, kas sa ei mäleta? Me elame ju siin. Kuhu sa lähed? Siin on meie kodu, pojakene.”

Ja peaaegu kätel talutas ta tuikuva sõjamehe tuppa. See ei rabelnud enam vastu, vaid vajus hääletult voo-disse, kael kahekorra vastu seina.

Siis süütas Maret lambi ja ruttas jälle haige juurde.

See lamas liikumata, nägu põsega vastu seina pööra-tud, silmad kinni, käed rippu kõrval. Maret hakkas rabelevail käsil ta rõivaid ja jalarätte päästma. Ta ei pannud vastu, ei liigutanud end ega vastanud küsimus-tele. Siis asetas Maret ta selili voodisse.

Ta lamas pool-alasti, verised põlved paljad, pea jälle imelikult taha murtud ja kõrbenud habemekonts püsti. Ta polnud meelemärkuseta ega maganud, kuid ainult oigav hingamine andis tunnistust ta elust.

Maret jooksis tuba mööda, tulise rutuga haava-mähkmeid käristades. Käsivartega mööda palgeid oja-vaid pisaraid pühkides sidus ta haavad kinni ja peitis haige vaibaga.

See lamas mõned hetked, hingas paar korda süga-valt, vaikis. Siis käis äkiline võpatus läbi ta keha, ta avas silmad ning hüppas istuli.

“Kus mu pamp on?” hüüdis ta, hirmunult silmi pöö-ritades.

Maret haaras ehmatades ta piha ümbert kinni.

“Pojakene, see on siin. Ära liiguta end. Ole rahul. Pamp on siin.”

“Pane ta mu päitsi,” vastas haige süngelt, silmi sul-gedes. “Pane mu kõrvale.” Ja ta vajus jälle selili.

Maret ei teadnud, mida veel teha. Ta liikus abitult siia-sinna üle toa, iga silmapilk uuesti poja juurde joos-tes. See aga ei liigutanud end ega vastanud küsimus-tele. Siis jäi ta hoopis rahulikuks, hingas mõned kor-rad sügavalt ning vajus unne.

Maret asetas järi voodi ette ja istus sellele.

Ta ei mõtelnud veel tükil ajal midagi järjekindlat, kuid ta segased mõtted kogunesid juba rühmadesse Ning nende mõtete ainus sisu oli - ahastus.

Kõik, mis oli juhtunud tänasel ööl, oli tulnud äkki hirmus ning õudne. Ja pisarad voolasid ojana Mareti silmist.

Väike plekklamp hõõgus laual. Lambi huuled olid nõest mustad ja nende vahel värises punane tulekeel, värises lakkamata ja kustumata kui ema armastus.

3

Hommik köitis, kuid Maret ei maganud. Ta valvas poja juures, ainult aeg-ajalt silmapilguks istuli tukkuma jäädes, et siis jälle üles ehmuda.

Kui valgeks läks, hakkas ta arutama, kuis mingit abi muretseda. Missugune see pidi olema, seda ei teadnud ta isegi.

Tal polnud siin luhtadel muud naabrit kui metsavaht eemal salus. Ta elas üksi, vahel hommikust õhtuni killavoore üle laia jõe parvetades, siis aga päevade kaupa kedagi nägemata. Ja metsavahi naisega oli ta riius.

Kui ta parajasti riidu ja kõike unustades tahtis metsavahi poole rutata, nägi ta seda ennast teispool jõge tulevat, koer ning püss kaasas.

Ta sõudis metsavahi üle, kogu aeg poja õnnetut kojutulekut nuttes. Vanamees urises vihaselt:

“Eks ma öelnud: seni tapavad, kuni on kadunud viimne inimene maa pealt. Siis jäävad järele ainult hundid, rebased ja hirved. Ja siis pean mina sõda edasi!” Ning ta naeris karmilt: “Ho-ho-hoo!”

Ta tuli sisse, vaatas silmapilgu vaikides haiget. Märg koer lähenes sellele, nuusutas ja hakkas urisema. Siis lahkusid nad jälle mõlemad.

Nii ei saanud Maret metsavahilt mingit lohutust. Ta pidi üksi kandma oma muret.

Kui päeva jooksul inimesi üle jõe sõitis, kes vähegi kuulata tahtsid, siis kaebas ta laialt juhtumuse üle ja palus nõu. Kuid mis võisid öelda külamehed peale õhkamise või nurina valitsuse üle. Toodi muid näiteid sõjaohvreist ja mindi edasi. Kõigil olid omad hooled.

Ja päev jõudis õhtule. Taevas oli hall ja madal.

Sügistuul kähistas rannakõrkjais ja üksikus nõrepajus onni akna all. Lai mudarannaline jõgi loksus tinaraskelt.

Maret oli jäänud lõplikult üksi pojaga. See vaikis valvates ja sonis magades. Ja Maret valvas voodi ees.

Teisel päeval ärkas Jakob juba varakult. Ta oli rahutu ja palavikus, viskles sinna-tänna ning rääkis palju. Kuid ta kõnel polnud selget sisu ja teda oli raske mõista. Ta langes ajuti vaikusse, et seda ärevamalt ärgata.

“Kus on mu raha?” kähistas ta äkki silmi lahti lüües.

“Siin on su raha, pojakene,” hädaldas Maret ja ulatas kukru, mille oli saanud teekäija kaudu.

Kuid Jakob vaatas seda tömbilt, otsekui tundmata.

Siis algas ta uuesti:

“Kus on mu rõivad?”

“Siin, siin, pojakene, su jalutsis.”

“Anna nad siia!” kähistas haige.

“Pojakene, pojakene, mis sa teed nendega?”

“Ma tahan selga ajada. Ma tahan ära minna.”

Ja ta liigutas end. Maret puhkes nutma.

“Sa oled ju haige, pojakene,” vigises ta, käsi murdes. “Sa ei saa kuhugi minna. Ole rahul, pojakene. Sa ei tohi end liigutada.”

Kuid Jakob nihutas ülemist kehaosa rahutult edasi-tagasi. See tegi talle ärarääkimata valu. Ta kaotas silmapilguks meelemärkuse. Kuid ärgates vaatas ta hirmunult ümber:

“Kas ma ütlesin midagi?” küsis ta jahmudes.

“Mida sa pidid siis ütlema, pojakene?” ruttas Maret ta juurde.

“Ei midagi.” Ta vaikis hetke, mõtteid kogudes. “Ma vahest sonin. Näen nii hirmsaid asju unes. Ikka ainult sõda, nii ööd kui päeva, aina tapmised. Prrr!” Ta väris-tas pead. “Sa ära kuula mind, kui juhtun neist kõne-lema.”

Kuid Maret ei võinud lasta ühtegi sõna kaduma. Kogu ta elu oli nüüd ainult veel poja voodi juures. Ta ei tahtnud sealt hetkekski lahkuda. Kui ta inimesi pidi üle parvetama, siis kiirustas ta sellega, niipalju kui jõud kandis, et aga rutemini tagasi saada. Teda ei huvi-tanud nüüd enam ühedki muud kõned kui ainult veel pojast.

Ja möödasõitjad lohutasid teda, et kõik sõdijad veel niigi õnnelikult koju ei jõudnud. Kes kuulist oli pääse-nud, neid hukkus kui sääski teekonnal koju. Nad tulid kerjates, neid külmus lumistes mägedes, suri nälga, neid tapsid talupoegade salgad. Ja nende korjuseid olid täis võõrad teed ning metsad, kuhu ükski omane ei ulatu nende silmi sulgema.

Ja teekäijad jutustasid tundmatust sõdurist, kelle surnukeha oli alles asja teispool jõge metsast leitud. Ta oli alasti ja ta nägu tundmatuseni purustatud. Oli näha, et ta oma elu eest oli viimseni võidelnud. Kuid iial ei saanud omaksed teada ta saatust ning ema ei võinud valada viimset pisarat ta mälestuseks.

Ja Mareti südant täitis kõike seda kuuldes ometi salajane rõõmutunne. Tema poeg oli kodu, ta saab ter-veks ja algab uut elu. Minevik on kui uni, kuhu ta enam iial ei lange!

Ning ta rõõmutses vaikselt, et poeg oli teda meeles hoidnud. Ta vaatles poja asju ja leidis nende hulgas veel neidki, mis ta lahkudes oli kaasa andnud. Poja kaelas oli rätik, mille ta oli sõtta järele saatnud. See oli otsekui meelitus talle enesele.

Kuid kui ta poja voodi juurde tuli, tungis ahastus uuesti ta südamesse. Ta nägi teda valust keras, silmad kinni, liikumatuna. Kuid ta ei maganud. Maret teadis seda. Ja ta istus poja voodi ette ning vaikis tundide kaupa, usaldamata kõnet alata.

Sest mingi õudusetunne oli poja ümber, mingi neede ta otsaesisel. Ta vaikis, ja ometi ei teadnud iial, oli see valust või mõtetest.

Kuid veel õudsem oli ta siis, kui oma unenäolisest elust tähelepandamatult tõelisse unne süüvis. Siis mus-tas ta nägu kui haud, mille põhja ei ulatunud vaatama. Ta mustad huuled liikusid, ja läbi käetud laugude näis tungivat aegu ning avarusi piirav pilk. Siis kartis Maret oma poega, põlvitas ta voodi ees ja palvetas tasa.

Ta aimas, et poeg oli neil hirmsail aastail midagi läbi elanud, milleni ta emamõistus ei suutnud iial tungida.

Ja ta ei püüdnudki kõike mõista. Ta mähkis ta haavu, valades kuivamatuid pisaraid. Ta nägi, et seal köhal, kus kuues oli kuuliauk, polnud ihus haava, ja et haavade köhalt olid rõivad terved. Ta ei mõistnud seda, kuid ei pärinud ka.

Talle oli küllalt armastusest, mida võis pojale ohver-dada. Kõik muu oli ükskõik. Midagi muud polnud talle vaja.

Vahel, kui Jakob arvas, et ema tähele ei pane, avas ta oma pambu. Ta võttis välja oma varanduse, luges paberrahasid ja kallas kiivri kõlinal täis kulda. See oli õudne, kui ta nii istus, õlaga vastu seina toetudes, valust vaevalt meelemärkusel, käed poolest küünar-peast kullas, silmad leegitsemas. See polnud enam ini-mene, see oli koletis, kes tulnud altmaailmast, murdes maakoore oma musta peaga.

Ta olemasolu loorus ikka suurema õudusega. Ta hakkas ikka enam ja enam inimesi kartma. Ta laskis akna kinni peita ja elas päevalgi vabiseva tulukese valgel.

“Kes on seal väljas?” karjus ta, istuli karates. “Kes läks akna alt mööda?”

“Kes võis see olla, pojakene?” hädaldas Maret, lävele rutates. “Mõni teekäija ehk?” Ta vaatas välja. “Ei kedagi.” Ta tuli jälle Jakobi juurde. “Ei ole kedagi, pojakene, kedagi ei ole. Ja kui ka oleks, mis sellest siis? Eks inimesi ikka käi.”

“Ma ei või neid näha,” oigas Jakob, nägu seina vastu pöörates. “Nad ärritavad mind. Ma ei taha neid näha!”

Kuid peagi unustas ta selle asja, et teisest sonida.

Ta oli ühtesoodu palavikus ja jampsis. Ta haavadesse oli löönud põletik. Ta kõdunes kui tõugu söödud puu.

Siis kuulis Maret möödasõitjailt, et arst oli kirikumõisa tulnud. Ja ta jooksis sinna. Ta käis maa, mida oli edasi-tagasi poolteistkümmend versta, kahe tunniga ära. Ta tahtis kogu aeg poja juures olla ja ometi ka arstiga kokku saada. Ta polnud enam neli ööd-päeva maganud. Kuid ta kõndis nii ruttu, et näis otsekui ette-poole kummaras jooksvat.

Ta sai tohtriga kokku ja see lubas tulla. Ning ta sõitiski õhtul sedakaudu koju.

See oli noor mees, mustade kinnastega. Sisse astudes pühkis ta prille ega leidnud, kuhu kübarat panna. Siis vaatles ta mõne silmapilgu haiget.

See sonis. Ta haavad lõõmasid.

Tohter vaatas Maretile otsa. Ta tahtis midagi öelda ja midagi ütlemata jätta. Vana naine vaatas ta poole üles kui palvetades. Ja noor arst ei osanud nende sil-made ees midagi öelda.

“Teie poeg -” alustas ta viivitades, “on väga haige.” Ta viivitas ja mõtles jälle. “Te ütlesite, et ta sõjas oli?” küsis ta siis.

“Jah, härra.”

“Kuid ta haavu pole ravitsetud. See on arusaamatu, kuis ta nendega suutis koju tulla.” Ta peatus ja pühkis prille. Siin toas oli nii umbne! “Jah, ta on haige. Kuid hoidke teda, siis saab ta terveks,” lisas ta pisut muutu-nud häälega ja astus ukse juurde.

Maret seisis silmapilgu liikumata. Siis ruttas ta tohtrile järele, kes juba vankrile istus.

“Kas te rohtu ei kirjutagi, tohtrihärra?” küsis ta.

“Ah jaa,” tuletas see meelde. “Tõsi küll.” Ta võttis taskuraamatu välja ja kirjutas tähe põlvel valmis. Siis sõitis ta minema.

Maret seisatas silmapilguks läve ees, temale järele vaadates. Oli läinud hämaraks. Kõle tuul kõhistas pujudes seina ääres ning väike paberileht lipendas vana naise käes.

4

Järgmise päeva õhtul - ja see oli neljapäeval - heitis Jakob hinge.

Ta otsekui sulas oma palavikku, muutudes üheks-ainsaks lõkendavaks haavaks. Ta keha üllatas ja läks mustaks. Ta mürgine veri ulatus südameni. Ja siis kummus ta elu äkki surma musta ruumi nagu hõõguv raud, mis heidetakse karastamisvette.

öösel tuli metsavahi naine surnut pesema. See oli tige vanamoor pika harva habemega lõua otsas. Kuid nüüd tuli ta ometi naabrile appi ta õnnetuses.

Nad soojendasid vett ja asetasid surnu lauale. See lamas selili, ulatudes nii peast kui jalust üle laua. Ta paistis kui metallteos, mida hallitus ja rooste on pur-nud. Ta põlved roosatasid, reied rohetasid, ta keha oli sinikollane ja nägu must. Ta oli uhke ning hirmus.

Ja metsavahi naine tundis ta pesemisest tiirast lõbu. Ta küüris ta keha sooniste kätega, silmis tuli ning huu-led vabisemas. Maret aga oli uppumas pisarate paljusse.

Siis asetasid nad korjuse laudsile ja laulsid kahekesi paar kirikulaulu, üks kõrge ja teine madala häälega. Metsavaht seisis jalutsis ja mõtles surma, hundijahi ning viina peale.

Siis läks metsavahi-paar koju ja Maret jäi üksi oma pojaga.

Ta istus madalale pingile surnukeha kõrvale, vaatas selle näkku ja jäi nõnda liikumata kauaks ajaks. Tuli põles vaevalt vabisedes ja kõik oli vait. Mareti silmad olid kui verised haavad ja neist ei tulnud enam pisaraid. Ta vahtis aina poja nägu, sellesse süvenedes, otsekui püüdes ta jooni igaveseks ajaks meelde koguda ning südamesse kätkeda. See oli ta armastuse viimne jumalateenistus, sügavam ja kõhutavam kui miski seni.

See ulatus üle inimliku piiri.

Nõnda valvas ta kogu öö. Kuid koidu eel sulgusid ta silmad ääretust väsimusest. Ja ta nägi und. Kuid see uni oli nii lühike ja kõhutav, et ta hirmunult ärgates ainult üht silmapilkset pilti sest mäletas.

See oli pilkeline naeratus surnu süsimustal näol -!

Ja Maret hüppas üles ning hakkas palvetama kui oma hingeõnnistuse eest. Ta palus kõiki taeva jõudu-sid, palus lakkamata ja kaua, värisedes kivipõran-dal.

Järgmisel päeval võttis metsavaht surnust mõõdu ja tegi puusärgi. Ja veel päev hiljem - pühapäeval - sõudsid nad kõik ühes surnuga kiriku juurde, et lahku-nut viimsele puhkusele sängitada.

Kui see oli tehtud ja metsavahi-paar lahkunud, lan-ges Maret kummuli üle värske kääpa. Ta ei nutnud enam ega õhanud. Ta vanad sõrmed ainult tungisid pikkamööda kõhedasse liiva, ja ta nägu, ta suu ning silmad puudutasid niisket mulda. Ta hingas sisse selle lõhna, mis näis tulevat maa sügavusest. Ta muutus otsekui isegi mullaks, kivines kääpaks, lamades selle köhal põrmus oma musta suurräti all.

See oli ema mure, suurem kui kõik mured maailmas. Seda hoovas ema süda, tulisem kui miski laotuse all. Selle väljenduseks polnud enam sõnu ega pisaraidki.

Kui ta viimaks pea tõstis, nägi ta lähedal pingil meest soldatisinelis, mustad käed jõuetult süles. Ta nägu oli kollane ja rind sisse vajunud. Maret ei tund-nud meest, kuid see hakkas temaga rääkima, vaikse ning kähiseva häälega:

“Ma kuulsin, et ta on surnud. Ma tulin teda veel vaatama.” Rääkija peatus veidi ja köhis. “Kui lahku-sime, lootsime mõlemad terveks saada. Tahtsime veel kord elu algusest alata. Kõik oli alles ees.” Ta peatus jälle, ilma et oleks ometi mingit vastust oodanud. Siis jätkas: “Kuid nüüd on kõik möödas. Ta jõudis minust ette. Mind sööb tundmatu tõbi kui mürk. Aga mis viga oli temal?”

“Ta oli haavatud,” vastas Maret, ja veel kord nõrgu-sid pisarad ta silmi.

“Haavatud?” imestas võõras. “Ta haavad olid ammu terved. Need ei võinud iial enam kurja teha. Ainult üle pahema põse läks veel põletushaav, kuid seegi oli kerge.”

Nüüd tundis Maret rääkija. See oli sama mees, kes tõi talle Jakobi rahakukru. Ta ajas enese püsti ja küsis imestades:

“Ta polnud siis haigemajas põlvist haavatud?”

“Ei, ei kunagi.”

“Ja ta nägu polnud üleni must?”

“Ei, ainult ta meelekoht ja põsk oli lilla.”

“Issand jumal,” õhkas Maret imelikult langenud häälega. “Mis peab see siis tähendama?” sosistas ta. “Haavad põlvis ja põlenud nägu - kust sai ta need pärast? Kes haavas teda?”

Kuid võõras ei vastanud. Ta istus imelikult kössis. Ta luised käed ei liikunud. Siis ütles ta, otsekui enese-ette:

“Nüüd oleks võinud elu alata, kuid kõik on hilja. Ma tahtsin naist võtta, kuid mul pole enam elurõõmu. Ma tahtsin lapsi sünnitada, kuid mul pole enam jõudu. Kõik on juba hilja.”

Ta peatus jälle. Oli läinud juba hämaraks. Raagus puud tõusid taeva poole kui vitsakimbud. Oli surm-vaikne. Siis algas võõras jälle:

“Vahel näen ma surnuid, ääretud karjad. Nad ei liigu enam, nad ei mõtle enam, nad ei kannata enam. Kõik on vait, kõik on pime, kõigel on lõpp. Ja ma ei tea siis, milleks olen mina liikunud, võidelnud, kanna-tanud.”

Ja silmapilgu pärast lisas ta, vaevalt kuuldavalt:

“Sest öö tuleb ikkagi, suur, rannatu, ärkamatu surmaöö. . .”

Ta hääl kustus sosinana ja vaikis.

Maret tuikus surnuaia väravast välja, nii kummaras, et teda õhtuvidevikus võis vaevalt märgata. Ta läks alla jõe randa, lükkas vene vette ja istus sisse, kuid ise sõuda ta enam ei jaksanud. Ta ramm oli korraga kadunud, ta käsivarred, mis nii kaua olid mõlasid tõm-manud, olid äkki jõuetud. Ta tundis ainult, kuis vene pärivoolu kandus, kuid ta ei suutnud käsi enam aeru-päradelt tõsta, kuhu oli kummuli vajunud.

Ta mõte oli peatunud. See oli nagu kivi, raske, külm ja liikumatu. Selle vaatlusse võisid kuluda ääretud ajad kui silmapilgud. See oli tuim ning mõttetu mõte:

“Keda, keda olen ma armastanud, keda matnud, keda leinanud?”

Kuid Maret ei saanud vastust.

Ta nägi oma onni minevat mööda ja kaduvat pikka-misi, kuid ta ei liigutanud end. Vene ja vesi näisid liikumatud, ning oli, kui oleks maja oma raagus puuga pärapaja all aeglaselt mööda ujunud. Ikka ainult edasi, ainult edasi, tarretuse jäises virus...

Kuusirp tõusis taevasse, valades külma kuma üle udutsevate luhtade. Ta valus valgus tilkus mustale veele ja maale, kust tõusid põõsaste skeletid. Taevas rohetas ja sinas selle hõbedase küünla valgel terasheledalt.

Aga vene liikus pärivoolu peatumata. Ta läbis kuuvalgel tõusvaid udukoonlaid, põõsaste kontuurid kändusid tast mööda, pilved vahetusid tema köhal taevas.

Ja lõpuks näis, nagu oleks ainult vene seisnud ja kõik muu tast mööda voolanud. Voolasid taevas ja maa, voolasid rannad ja puud, voolasid jõe sünged lained lakkamata ning peatumata - otsekui ema armupisarate ilmlõpmatus.

1919.

Voog. Tee ise koduleht!