EST RUS

Ahja Valla Tuglase Muuseum

VGT esitles Ahjal debüütalbumit

4. aprill 2011, ahja muuseum, Kommentaarid: 2

Kolmapäeval 30. märtsi õhtul esitles Ahja Kultuurimajas oma debüütalbumit Viljandi Guitar Trio (VGT). On ju trio liikmetest Argo Vals meie oma poiss, seepärast oli eriti südantsoojendav, et ei unustatud kodukandi rahvale esinemast.


Täpselt nädal tagasi oli meie rahvusringhäälingus vaat, et VGT päev. Hommikul esinemine "Terevisioonis", pärastlõunal intervjuu saates "Uudis+" ja õhtul rääkis pikalt ja laialt "Pealtnägijas" Jalmar Vabarna oma elust ja töödest tegemistest. Nädala lõpp päädis VGT-l ülesastumisega Tallinn Music Weekil.
Palju on räägitud sellest salapärasest kvinthäälestusest, mille leiutajaks on legendaarse "King Crimsoni" aju ja hing Robert Fripp ning meile maaletoojaks Robert Jürjendal, kitarriguru õpilane ja triopoiste õpetaja. Ei hakka siinkohal peensusteni tungima, lihtsalt äraseletatuna tähendab kvinthäälestus seda, et kitarri kõige peenem keel kõlab veel kõrgemalt ja jämedam keel veelgi madalamalt kui tavahäälestusega kitarril ning ülejäänud neli keskmist keelt on hääles nagu viiulil. Kui algaja kitarrist on saanud esimesed akordivõtted selgeks ning temale ulatada kvinthäälestusega kitarr ja paluda tal mõned akordid võtta, siis tuleb pillist tõeline kakofoonia nagu polekski pill hääles. Õige mängutehnika puhul aga kuuleb selliselt häälestatud pillilt lausa imehelisid. Muide,  oma käe järgi pilli "seadistamine" pole sugugi võõras paljudele kuulsatele kitarrivingutajatele. Tegu ei ole staaride laiamise või peenutsemisega vaid ikka uute kõlavärvide saamisega. Meie Jaanus Nõgisto on kurtnud "Led R"-iga "Led Zeppelin"-i lugusid järele tehes, et mõnda kidrasoolot ei saagi kõlama, sest võimatu on aru saada mis moodi Jimmy Page on oma pilli häälestanud. Kvinthäälestus nõuab kitarrile ka erikeeli ning üllatus-üllatus ka spetsiaalselt selle häälestuse tarvis ehitatud pilli. VGT poistel sääraseid veel pole, küll on aga nende õpetajal.  Siit oleks nüüd mõtlemisainet meie kohalikele pillimeistritele, kes saaksid end selliseid pille valmistades Eesti kultuuri- ja muusikaajalukku jäädvustada. Siis oleks VGT niigi suurepärane kõlapilt veelgi täiuslikum.
     VGT polnud Ahja publiku ees esmakordselt. Täpselt aasta ja kaks kuud tagasi toimus nende esimene tutvustav ülesastumine siinsamas kultuurimajas. Pean tunnistama, et aastatagune elamus on nii võimas, et selle kirjeldamisest ei pääse isegi pärast teistkordset kontserdil käimist. Seega annab ehk lugeja andeks, kui vaheldumisi kirjeldan kahe nii erineva ja ometi sarnase elamuse muljeid. Seninägematu oli, et esinejate lava oli ehitatud hoopiski saali külgseina, publiku toolid poolringis vahetult lava ees. Soe punane prozektorivalgus lõi eriliselt hubase ja koduse tunde. Debüütkontsert oli puhtakustiline, ei kasutatud mingisugust võimendust. Poisid kargasid lavale, haarasid pillid ja läks! Vabalt, sundimatult, hoogsalt, omavahel suheldes nii pillidega kui verbaalselt, eestütlejaks Jalmar, kelle energia on otsatu. Laval on trio alati täpses järjekorras ikka nii, et Argo on Jalmari ja Jaani vahel. Tundub, nagu Argo oleks ülienergiliste kolleegide vahel oma mõnusa naerusuise, aga samas vaoshoitud ja tagasihoidliku olekuga energiapommide tasakaalustaja. VGT puhul ei saa täpselt määratleda kes on soolomees, kes rütmimees: vastavalt loole võivad kõik mängida kõike.
   Plaadiesitluskontsert oli väikese võimendusega, lavapaigutus ja valgus olid samad. Võimenduse kasutamine tuli ainult kasuks, mitte seepärast, et heli tugevam oleks vaid nüüd tuli esile palju muid kõlalisi nüansse, mis täis unplugged-i puhul kuulajani ei jõudnud. Nuppe oli keeratud mõistlikult, heli valjus häirima ei hakanud. Ka võimaldas tehnika kasutamine kitarril helisid tekitada muudmoodi, kui keeli näppides. Seda ei saa kirjeldada, seda pidi nägema. Omamoodi rütmimasinaks oli jalaga tugevalt takti löömine vastu lavapõrandat. Mulle tundus, et võrreldes aastataguse kontserdiga olid poisid seekord rohkem vaoshoitumad, tõsisemad ning keskendusid rohkem pillimängule. Endiselt visati laval nalja, ikka sellist, mida publik jagas, aga oli omajagu ka inside joke-i, millest ainult ise aru saadi.   
     Aastatagune ülesastumine oli muusikaliselt kirju, pakuti kuulajale kõike, mida mängitakse. Kõlas rahvalikku muusikat, õpetaja Roberti mitu lugu, poiste omaloomingut, vene helilooja Dmitri Kabalevski rondo, mida mängiti originaalist neli korda kiiremini ning kaks tõelist pärlit, millest siinkohal pikemalt. Kuskil kontserdi keskel seletati, et trio eeskujuks on ameerikamaal aastatid tegutsenud samalaadne kitarrikooslus "California Guitar Trio". Selle tõestuseks esitati nende poolt arranzeeritud legendaarne, rocmuusika klassikasse kuuluv "Queen"-i Bohemian Rhapsody. Taolist seadet kuulsin ma esmakordselt. Mängida kolmel akustilisel kitarril sedavõrd massiivne oopus nõnda filigraanselt oli lausa FANTASTILINE!  Aga see polnud veel kõik. Järgnes veel midagi ennekuulmatut. Poisid moodustasid lava ja saali vahel kolmnurga, niimodi, et üks jäi lava keskele, kaks tulid saali publiku seljatagustesse otstesse. Esitati sedasi paiknedes "ringlugu": kellaosuti liikumise suunas mängiti järjest noote. Publik oli ringlevate helide keskel. Täisakustiline surround sound ilma mingisuguse elektroonilise vahelesegamiseta.
        Seekordsel kontserdil mängiti ära kogu debüütplaadil olev materjal, mis on 95 % Jalmari ja Argo kirjutatud. Ülesastumise algul teatati, et nüüdseks ollakse oma õpetajast "lõplikult lahti saadud", mis tähendas, et ainult üks õpetaja lugu lisaloona kõlaski. Kontsert oli ühtlaselt tugev eristiilide ja rütmide vaheldumise tulevärk. Kui esimene pala kõlama hakkas, kuulsin midagi tuttavlikku, aga mitte kuidagi ei saanud pihta, mis see on?! Kontserdi keskpaiku sain aru, et kuulen kitarride tekitatuna vahepeal täiesti ehtsa kandle kõlasid. Alles kodus, kui olin trio helikandja masinasse torganud ja kuulama hakanud, taipasin, et VGT kõlab mõne koha pealt nii sarnaselt "Eesti Keeled" nimelise kollektiiviga, kus mängivad lisaks elektri- ja akustilisele kitarrile ka kaks kannelt. Aga VGT-l ju laval kannelt pole! Vaat, mida see kvinthäälestus võib kitarriga teha...
Selle kontserdi tipphetk minu jaoks oli eelviimane pala "Kantrimehe kannused (Kullaaugu talus(t))". Uskuge sõbrad, selle esituse ajal tundsin küll saalis lasso ja hobuse lõhna.... Aga arvake ära, kus asub Kullaaugu talu ja kes sealt pärit on?
Kui aasta tagasi oli kontserdipubliku seas erinevat värvi, pikkuse ja habemekujuga trio fännide kontsentratsioon erakordselt kõrge siis nüüd  oli see paraku olematu.
Kontserdi lõpus oli võimalik poiste käest ka helikandjale autogrammid saada, staaridele mitteomaselt sõbralikult suhelda ning Jalmari poolt pakutavast sokolaadikarbist lisaks kuulmis-nägemiselamusele ka maitseelamust saada.

Rein Muuga
Muusikasõber



Fotod: Lingi aadressile uues aknashttps://picasaweb.google.com/m ... l29012010

Kommentaarid: 2

Argo
5. aprill 2011

Aitäh, huvitavalt kokku kirjutatud lugu!

Piret
7. aprill 2011

Esiteks väga hariv ja huvitav lugeda. Teiseks. Meeldiv üllatus Sinu poolt, Rein.Ootan veel lugusid.

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri
Voog. Tee ise koduleht!