EST RUS

Ahja Valla Tuglase Muuseum

Perepäeval lõimus kokkusaamiste meeleolu ....

1. juuni 2011, ahja muuseum, Kommentaarid: 0

Väljakuulutatud Perepäev algas pühapäeval, 29. mail  tegelikult juba hommikul kell 9.00 Ahja Spordihoones suure korvpallipäevaga Ahja Sops 2011.



Lugu on nüüd selles, et suures organiseerimistuhinas ajas korraldaja kogemata kahe erineva ürituse nimed segamini. Välja sai kuulutaud suur korvpallipäev Ahja Cup 2011. Korvpallipäev kannab tegelikult pealkirja Ahja Sops 2011. Ahja Cup on aga hoopis pikema traditsiooniga jalgpalliüritus. Edaspidi korraldades saab korvpallipäev ikka olema Ahja Sops.

Päev oli kaasahaarav ning mängud olid põnevad ja nii mõnegi mängu tulemus selgus alles lõpusekundil.

Ootamatusi korraldajatel ette ei tulnud, küll aga oligi ettearvatult kesine pealtvaatajate-kaasaelajate arv.
Järgmiseks aastaks on korraldajal plaanis teha mõned muudatused millest täna on vara rääkida.
Korraldaja Alan Pallandi edastab tänud  AS Atriale kes võttis nõuks suurüritust toetada.  Päev läks igati korda! Osales 5 võistkonda: 2 Ahjalt, 2 Võnnust, 1 Kauksist. Sellel aastal oli taas võitjaks Võnnu võistkond.
Järjestus: I Operatsioon Õ, II Sarakuste, III Ahja II, IV Ahja I, V Kauksi.

Keskpäeval algas aga pargis MTÜ AVAR eestvedamisel  koguperepäev. Koguneti pereringis või siis sõpradega seltsis, ikka selleks, et päevategevustest osa saada või siis niisama ilusat päeva nautida. Omavalmistatud küpsetised olid hoolega kodus ettevalmistatud kas ise või siis koos vanaemaga, on ju perepäeva mõtegi isetegemises-koostegemises.
Päeva juhatas sisse Piret ning mikrofoni haarasid päevajuhid Renar ja Kristo.
Noortekas astus laval üles kahe omalaadse etteastega, mis jutustasid


õnnetust armastusloost - Ahja mõisa vaimust ning teine lugu
tõi mänguliselt vaatajani Ahjal õllekojas alguse saanud Kaera-Jaani sünniloo.
Pargis oli avatud väikelaste mänguala, meisterdamise töötuba, hobusõidud ning ei puudunud ka õnneloos. Perekond Osiku korraldatud Õnneloterii - „Iga loos võidab!“ - loteriimüügist saadud tulu läks kiikude ostmiseks  Nooruse tn. mänguväljakule.

Suurel malelaual, mille meisterdasid poisid Karl Kääriku juhendamisel, said avalöögi demonstratsioonmängud  maletreener Viktor Kassi õpilase Ergoga. Vaata http://ahjamuuseum.edicypages.com/blog/ahjakate-motoriseerimata-soidukid

Põnevust pakkus vibuga märkilaskmine. Juba kolmandat aastat toetab perepäeva ja kooraldab vibulaskmist Arras CF esindaja, meie endine kodukandi elanik Andrus Arras. Igal aastal sätib ta oma tegemised nii, et saaks Tallinnast kohale sõita. Firma üks prioriteete on ka laste toetamine. Tema tegemisi võid vaadata siin:.http://arrascf.eu/

Aset leidis päevaloo kirjutamise võistlus – kirja sai panna oma vahetud muljed ja emotsioonid perepäevast muuseumi kroonika jaoks. Autor võis oma loo päevalistele ka kohe ette lugeda. Tagasihoidliku osavõtu kohta segunes siiski mitu põlvkonda ning sai välja jagatud ka kolm magusat auhinda, mille on välja pannud Põlva Tarbijate Ühistu. Suured suured tänud PTY sekretärile, kes pühendumusega motivatsiooniauhindade väljapaneku eest hea seisis ja algatusele kaasa aitas.

Sirli L; Cristella ja Teele jutt:

Täna küsitlesime Ahja perepäeva osalejaid, tantsijaid, õhtujuhte, müüjaid ning teisi. Ahja perepäeval on mitu tegevust, näiteks: batuudil hüppamine, hobusega ratsutamine, kabe ja male mängimine jne. Kõige rohkem meeldib lastel batuudil hüppamine. Kõigil on tore ning lõbus ning kellegil pole igav.

Teise jutu autor on Astrid:

Tänasel perepäeval oli palju rahvast. Noortele meeldis hobusega sõita, batuudil hüpata, lapselt-lapsele laadal maiustamas käia, vibu lasta. Päris väikesed käisid Kaire juures maalimas ja Anne juures mängimas mänge. Päris vanemad istusid laululava juures ja nautisid laule, esinemisi. Paljud arvasid, et perepäev võiks toimuda aastas vähemalt 3 x. Puudu perepäevalt oli õhubatuut ja esimesel näidendil hääl. Perepäeva õhtu möödus sellega, kui Ahja noored laulsid laule kõva häälega kaasa ja tantsisid.

Kolmas mõtisklev lugu aga tuli Margitilt:

20. aastat tagasi vaatasin oma vanaisa naabrinaist, kes igal suvisel pühapäeval rattaga Kärsa kirikusse sõitis ja mõtlesin, mis vägi teda küll sinna ajab. Nüüd olen ise pea terve aasta igal pühapäeval Põlva Maarja kirikus käinud. Lihtsalt tunnen, et on vaja minna, olla ja mõtiskleda, võtta aega olla iseendaga ja hingata seda kummalist rahu, mis kirikus valitseb ja mida oreli kõrged helidki tasakaalust väja ei vii. Pärast kirikut on kuidagi puhas ja kerge olla. Inimestel, eriti lähedastel on minuga kergem toime tulla ja minul nendega. Argimured on ikka endised, aga elujõudu nendega hakkama saada on rohkem.

Üks juudi vaimulik ütles hiljuti, et materjaalses maailmas kipub inimene oma piire kaotama, et aina rohkem ja rohkem tahtes kaotab inimene silmist elu kadumatud väärtused. Kirikupink või kivi metsatukas on just need õiged kohad, kus oma kadumaläinud piirid taas üles leida ja kohtuda oma igavikulise minaga.

Täna jäi mul kirikus käimata, aga siin, teie juures perepäeval oli ka tore olla, sest korraldajad on selle korraldanud armastusest teie vastu, aga armastus on kõige suurem kadumatu väärtus.

Aga järgmisel pühapäeval võime ju jälle kirikusse minna, igaüks sellesse, mis talle kõige lähem on, kasvõi sellesse Kärsa omasse, kus see tore vanatädi käis. Pühapäev on ju hea päev saada kokku iseendaga....


 

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri
Voog. Tee ise koduleht!