EST RUS

Ahja Valla Tuglase Muuseum

Mõtteid Tuglasest ja Ahjast.

30. märts 2006, ahja muuseum, Kommentaarid: 0

Ahja on ilus koht kenade vaadetega järvedele ja u 300 aasta vanuse mõisaga. Vanade puudega mõisapargis. Siin on ka monument II Maailmasõjas hukkunutele ja monument Eesti ühele säravamale kirjanikule. Seda loetelu võiks jätkata pikalt paljust, mis siin on-kodudest, põldudest, tiikidest, metsadest. Kuidas see kõik nii väikesesse kohta ära mahub? Aga ometi.

Kas meie, päevast-päeva siin elades, oskame ja tahame seda kõike märagata? Olgu kuidas on, aga kõik ümbritsev avaldab meile mõju, jätab meisse jälje. Nii siis, kui elame siin kogu elu, aga ka siis, kui elutee teise suuna võtab, niipea kui oleme kaelakandvaks sirgunud. See viimane juhtus Friedebert Tuglasega, kes 2. märtsil 1886. aastal Ahjal puusepa pojana sündis. Sündis, et kasvada siin mõned aastad  ning hiljem kirjanduslikuks suurmeheks saades, Eesti kultuurielu organisaatori ja uuendajana, kirgliku reisijana (ta oli esimene tõeline eestlasest reisikirjanik!) siiski kanda endas lapsepõlve mälestusi Ahjast ja need ka kirja panna. Tuglas oli inimene, kes tegutses igatsusest millegi uue, paljuhõlmava ja samas sügavalt salapärase järele. Vaadaku nüüd igaüks enda sisse. Kas ei juhi meid sarnased tunded?

            Pärast Tuglast on Ahjal sündinud vähemalt 3 põlvkonda inimesi. Ka praegu kasvavad siin lapsed. Võimalik, et ei suuda kohalikud järved ja teerajad neid kaua köita, kui paarikümne kilomeetri kaugusel paistab Emajõe Ateena. Tuglas lahkus ka. Võttes kaasa head mälestused, mis teda hilisemas elus palju inspireerinud on. Nii peaksime mõtlema, sellele, mida meie oma lastele  ellu kaasa anname. Kui anname loovuse, julguse, eneseteadlikkuse ja headuse, siis peaks neil ju kõik hästi minema. Vahel ma püüan ette kujutada Tuglast külastamas tänapäeva Ahjat. Kindlasti  ta tunnustaks meid kõige vajaliku, ilusa ja huvitava puhul, mida on viimasel ajal siin loodud. Samas hoiataks liigse materialismi eest, mis meie mõtlemises sageli tooni annab. Kutsuks märkama elu mitmetahulisust. Vahest näitaks ta meile midagi, millest me seni teadlikud pole olnud?

Tuglas on ühes oma marginaalis öelnud: “Ei ole sul õieti aimugi, kui rikas sa oled, ega tea sa milliseid tundmusi, kogemusi ja mälestusi endas peidad. Alles sedamööda, kuis oled need aste-astmelt avastanud, nad üksteisega sidunud ja assotsatsiooni- loogika põhjal veelgi uusi leidusid teinud, näed sa, mis on sinu teadvus ning alateadvus varajanud.” Nende, grammatiliselt tänapäevastamata lausetega Tuglaselt lõpetan. Aga mõelgem siis. Ja nähkem. Ka enda sisse.

Kaire Nurk

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri
Voog. Tee ise koduleht!