EST RUS

Ahja Valla Tuglase Muuseum

Maaleht väisas illimarimaad

3. märts 2011, ahja muuseum, Kommentaarid: 0

Ahjal võib kohtuda tervelt kahe Illimariga. Sellist pealkirja kannab tänases Maalehes  ahjakatega seonduv pealkiri. Külmapühasid trotsides võttis maalehetoimetus eelmise nädala reedel ette reisi Ahjale, väikese Illimari sünnimaale.




Ajakirjanik Ilmar Palli  vestlemas Aaron Aarna ja Jagnar Jürgensoni ning õpetaja Aili Siitojaga.

Maaleht käis otsimas eile 125. aastaseks saanud Illimari (alias Friedebert Tuglas) surematuid jalajälgi tema sünnipaigas Ahjal

Et väikese Illimari ja  tema looja Friedebert Tuglase mälestus Ahjalt kusagile kadunud pole, tunnetad kohe alevikku sisse sõites.  Illimari tänav, Illimari pood, Illikuku lasteaed, Tuglase nimeline keskkool...

Ning muidugi – Friedebert Tuglase muuseum. Ahja apteegimaja teisel korrusel. Ning kohe oli ümbritsetud ka eesti kirjanduse ühe vaieldamatu tippteose „Väikese Illimari“ lummusest.

Teose, millega Friedebert Tuglas üllatas ligemale 70 aastat tagasi kogu meie kultuuriavalikkust.

 Meisterlike, pisut kirjandusliku nikerdamise maiku kandvate novellide autor sai hakkama millegi niisugusega, mida temalt keegi ei osanud oodata – südamliku, sooja ning avala vaatega 19. sajandi lõpu Eesti mõisakeskkonda. Algusest peale võttis teos sisse väärika koha meie kirjandusklassikas. Aastaid tõid kirjandusõpetajad oma hoolealuseid kooliaasta lõppedes siia „Illimari vaatama“.

 

Illimarlikud. Väikesed

Aasta vist viimasel pakasepäeval saame Ahjas kohe kokku tervelt kahe väikese Illimariga, siin igal aastal korraldatava Väikese Illimari konkursi võitjaga aastatail 2010 ja 2011. Klassivendade Aaron Aarna ja Jagnar Jürgensoniga. Tuleb välja, et neid konkursse on korraldatud juba alates 1972. aastast, regulaarsemalt aga viimased kümme aastat.

Missuugune peab siis olema, et Illimariks saada? „Illimarlikud. Väikesed,“ kõlab selge vastus.

Konkurss on mõeldud algklasside poistele. Mitmes voorus: mälumäng, nutikuse voor, näputöö voor... Mis näputöö kandidaadid sel aastal sooritama pidid? „Nööpe tuli õmmelda.“ Lõpuks tuli ette astuda kõige illimarliku kostüümiga. Siin lastakse fantaasial väga vabalt joosta: kalevipoeglikust Illimarist punkarliku Illimarini välja. Õnneks pole poistele pandud „Väikese Illimari“ läbilugemise kohustust. Liig raske olevat see raamat poisikestele. Laureaadid teavad sellest raamatust küll, aga hästi natukene. Aga plaan see läbi lugeda on kindel. „Siis, kui suureks saame.“

Igal aastal viib õpetaja Aili Siitoja lapsed Illimari-ekskursioonile, radadele, kus too kaugete aegade väikemees liikuda tavatses. „Ega ta kaugele läinud. Ja kui ta läks, siis ta läks...“2. märtsil ehk Tuglase sünnipäeval süüakse Ahja koolis ühiste jõududega pidupäevatorti. „Sel päeval antakse ka lõpetajatele ja uutele õpetajatele kooli märk. Sel päeval on ka Tuglase konkursi ehk maakondliku omaloomingu konkursi võitjate autasustamispidu. Parimatest töödest anatakse välja kogumik „Illimari sammud“.“

Kas Illimar on Ahjal ka levinuim poisslaste nimi?  „Ei ole. Ahja kandis eelistatakse Taavetit. Ja hoopis kõvasti jääb Illimar, kui teda üldse on pandud,  viimasel ajal alla Kevinile.“

 

Surnutega suhtlema

Ahjalastel on hea meel, et kooli 21 praegusest õpetajast on kolmandik oma kooli vilistlased. „Kool on armas ja siia tullakse tagasi. Minagi olen siinkandi paadunud pedagoog,“ “tunnistab“ Aili Siitoja.

Kooli nüüd juba endine õpetaja Kadri Ugur räägib kooli olulisest õppesuunast – meediasuunast. 

„Siia alla käib kõik, mis on suunatud kommunikatsioonile ja eneseväljendusele. Võib-olla kõige väljapaistvam praktika oli see, kui me hakkasime suisa surnutega suhtlema. Kutsusime appi Ahja kooli vilistlase Paul Uibopuu. Tema õpetas meid hauatähiseid hooldama. Nädal aega rabasime surnuaias tööd teha. Tegime seal hauakive korda. Selle põhjal valmistati ette õppematerjalid – üks rühm tegi video, teine aga asjast kirjaliku esitluse.“

Kui tähtis on tänu Tuglasele Ahja koolis üldse kirjanduse õpetamine? „Muidugi peame oma töös lähtuma riiklikest õppekavadest. Aga Tuglas pole ju ka mingi lihtne autor. Kes noorele inimesele väga kergesti ei avane. Kaasa arvatud tema „Väike Illimar“.

Muidugi muutub lapsele vastumeelseks parimgi raamat, mida ollakse sunnitud lugema. „Mis sest, et kõik need „Väikese Illimari“ tegevuskohad on meil siin alles. Need on osa meie elust ning neid tunatakse Ahjas hästi.“

Kuigi juba Tuglas täismehena siin käies oli pisut pettunud. Kuidas tema lapsepõlve järved olid kadunud ning teed rohtu kasvanud. Samas võivad õpetajad uhkusega tõdeda: kõik kolm järve on jälle olemas. Üks 90ndate alguses, teine 2001. aastal.

 

Ennekõike peavad olema inimesed

2007. aastal sügisel toimunud Ahja mõisahoone ehk nii või teisiti kogu selle tillukese ent Tuglase raamatu kaudu nii rikkaks kirjutatud maailma keskuse traagilises põlemises on kohalikud leidnud ka midagi positiivset. „Toosama Paul Uibopuu ütles tookord, et see polnudki kõige halvem mis häärberiga juhtuda võis. „Niiskuskahjustusi ehk seent oli hoones nii palju sees, et seal polnud midagi, mida oleks säilitada võinud. Nii või teisiti oleks tulnud maja täielikult taastada.“

Kohalike inimeste kava näeb häärberi taastamist mitte lihtsalt seisva arhitektuurimälestisena, vaid kultuuri- ja kommunikatsioonihariduse keskusena. „Pakkuda teenuspakette, pakkuda juhendajaid, pakkuda inimestele võimalusi siin viibida ja tööd teha..“ Aili Siitoja ja Kadri Uguri poolt juhitava MTÜ „Aya häärber“ ning vallaasutuste vahel on sel pinnal tekkinud väga hea koostöö. „Inimesed on seda väga heasoovlikult toetanud. Erainitsiatiivi põhjal taastati näiteks kuulus mõisa Sakssild.“

Iga aasta juuni alguses korraldatakse mõisa pargis „Õiehelbe promenaad.“ „Sel aastal esineb siin Kaitseväe orkester. Tuleb tõeline pargipidu, kohvi ja muuga. Ilus suvealguse sündmus juba teist aastat järjest.“ Varasid  mõisa heaks korjas MTÜ ka jõuluoksjonilt.   Kadri Ugur peab esmatähtsaks seda, et oleksid olemas inimesed, kes mõisa tahaksid minna.„Mitte et keset parki ja põldu tühi maja seisaks.“

Milline on mõisahoone seisund kolm ja pool aastat pärast laastavat tulekahju? „Katus on peal, maja on igatpidi kokku tõmmatud,“ ütleb Ahja vallavanem Mart Vardja. „Vähemalt kord aastas viiakse läbi kontrollmõõdistamised. Maja asub teatavasti küllalt ebakindlal pinnasel, koolipoolne ots on teatavasti lausa parvedele ehitatud. Aknaid ees ei ole, tuul käib läbi ja kuivatab. Maja on puhas. Riigipoolse toetuse üle nuriseda ei saa, koheselt toetasid suurimas hädas Muinsuskaitseamet toetas, samuti kultuuriministeerium. Kõik senitehtud tööd on võtnud  umbes kuus miljonit Eesti krooni. Meie viimane taotlus Eesti Arendamise Sihtasutusele mõisa taastamiseks raha saada läbi ei läinud. Meie projekt vastas küll kõikidele nõuetele, aga ju siis seda nii oluliseks ei peetud.“

Maja oleks plaanide järgi taastatud 2013. aastaks. Aga kui ei, siis ei. See veel ei tähenda, et Ahja oleks mõisa suhtes käed rüppe lasknud. „Jupi- ehk miljonikaupa mõisa taastada poleks mõtet, muidu kui lõpuni jõuame, hakkab esimene ots juba lagunema.  Spetsialistid ütlevad ka, et pärast üldehituse lõppemist tuleb majal lasta aasta võrra seista ja kuivada. Vastasel juhul läheks kogu sisekujundus vastu taevast.“

 

Niimoodi on see läinud

Kas pealinna poolt on tunda ka mingit huvi asja vastu või on ahjalased ainsad, kes käivad peale ja pirisevad?  Mart Vardjale meeldis väga Eesti peapiiskopi hiljutine sõnavõtt, kus puudutati vanu hooneid ja nende seisukorda. Kus ta arvas, et võib-olla tasuks raha panna hoopis vanade ja väärtuslike hoonete taastamisele, kui uute ehitamisele. „See oli tema sõnum ja mulle see meeldis.“

Vallavanem peab Tuglast rohkem  Tuglase Seltsi teemaks, Illimari-maad aga ahjalaste omaks.

Arutame Tuglase ja tema Illimari-maa tähtsuse üle Eesti kultuuriloos. Ja niisiis ka tänapäevas. Meenutame teisi eesti kultuuriliselt ja kirjanduslooliselt tähtsaid  ning ülimalt korrastatud paiku – Tammsaare Vargamäed Albus ning Jakobsoni Kurgjat Vändramaal. Mille poolest Tuglas oma tähtsuselt neile alla jääb?

Vallavanem arvab, et küllap liiguksid nendegi asjad hoopis kiiremini, kui vallal oleks n.ö oma mees Tallinnas. Kes meie kõigi Ahjaga seotud huvide eest seistes ühest uksest välja ja teisest sisse jookseks.

Laste arv väheneb Ahjas sama kiiresti, kui teisteski Eesti maapaikades. „Vähemaks jääb kuni paarkümmend last aastas. Vald on otsustanud koguni, et kool jätkab 2012. aastast põhikoolina.

Tänavune lend koosneb vaid viiest noorest elluastujast. Kokku käib Ahja koolis praegu vaid 111 last.  Niimoodi see on läinud...“

Ahjat vaevab muude väikeste maakeskuste kombel tööhõiveprobleem. „Õnneks on Tartusse meilt vaid pisut üle kolmekümne kilomeetri. Aga kui vanemad siit lähevad, võtavad nad kaasa ka oma lapsed. Mis sest, et pakume pikapäevateenust ning koolibussid käivad kenasti.“

„Aasta jooksul külastab Ahjat 500-600 inimest mujalt Eestist,“ teab rääkida Ahja Tuglase muuseumi

direktriss Katrin Roositalu, põline ahjalane temagi. „Jalutatakse mööda, vaadatakse mõisahoonet,, vaadatakse parki. On peredega matkajaid, on rattamatkajaid. Sõidetakse siit mööda teel mõnda teise sihtpunkti, millest eriti menukas on Taevaskoda. Teeme neile siis soovi korral väikese ringkäigu Illimari radadel. Raamatut lugenul peaks siin olema üsna lihtne orienteeruda.“

Aga neid lugenuid paistab aina vähemaks jäävat. Õpetajad oma ekskursioonidega seadsid sammud spaade poole niipea kui „Väike Illimar“ ja muu klassika koolide kohustusliku kirjanduse nimekirjast kadus.

 

Illimar on ikka veel siin

Mõistagi ei saa meiegi üsna purevale pakasele vaatamata jätta tegemata Illimari-ringi neil Tuglase meisterliku sule ja sooja südamega iga eestlase hinge kirjutatud maadel. Alustame mõistagi vanast õllekojast, mis on juba ammu lammutatud ning kus Illimari ilma meenutab ainult jupp ühe hoone seinas olevat tellistest müüri. Kust Tuglast  peab meenutama üleni lumivalgeks pleekinud mälestustahvel, kus on säilinud ainult klassiku lapseaastaid siin tähistavad daatumid. Ajaloolisele paigale ehitatud maja peremees tuleb poest, kilekott näpu vahel ja heidab meile kiire pilgu. Jälle vaimud või pärisinimesed?

Raamatu teisest tuntumast paigast ehk Alatarest pole tänaseks jälgegi järel. Seda paremini on säilinud teisel pool Rasinasse viivat maanteed seisev sepikoda. Siin tee peal kutsus sepaeit oma vanameest kuulsat kuketapmis-stseeni läbi viima, siin kihutas peata kukk üle sepikoja katuse ning kadus jäljetult.

Katrin Roositalu peab Ahja suureks plussiks mõisasüdame säilimist. „Oleme muuseumis ka plaaninud seda välja pakkuda, kui ühe sajandilõpu Eesti mõisa majandusmudelit. Kuidas siin toodeti, osteti müüdi, kuidas kõik vastavad üksused toimisid.“

Tõepoolest, säilinud on veel ka ait-viinakelder, alles on kolmandik kunagisest tõllakuurist, valitsejamaja, kus praegu asub kohalik lasteaed, kuivatusrehi.  Viinakeldris on paiga leidnud kohalikud noored noortekeskuse näol. Meie sisse astudes mängib rühm noorsande asjatundlikult piljardit. Kõrvalruumis kõksub rõõmsalt pinksipall. Praegu on siin rahvast vähe, aga aeg on ka veel niisugune – ebamäärane.

Uhkelt üle uue Saks-silla marssides võime veenduda, et maja müts ehk häärberi katus on uus ja uhke. Miskipärast meenub “Väikeses Illimaris” oma punase mütsiga uhkeldav vana toapoiss Vogel.

Maja seinu oleks nagu tabanud tõsine nahahaigus. Või koguni pidalitõbi.  Huvi tõstmiseks kunagi nii uhke hoone vastu oleks võib-olla kasulik otsustajate ja jagajate silme ette manada kasvõi arvuti abiga pilt selle kunagistest hiilgeaegadest. 

Ahja elab ja usub kõigele vaatamata oma tulevikku. Mäletades oma minevikku.

Ilmar Palli

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri
Voog. Tee ise koduleht!