EST RUS

Ahja Valla Tuglase Muuseum

Kultuurimaja kollektiivid näitasid hooajal õpitut

25. mai 2011, ahja muuseum, Kommentaarid: 1

Ahja Kultuurimaja lõpetas hooaja traditsioonilise kevadise aruandekontserdiga.


Osalesid kõik majaga seotud kollektiivid. Taoline üleseastumine on isetegevuslastele nagu eksam, kus näitad, millega oled tegelenud ja mida õppinud. Näitlik tõestus oma peredele, sõpradele, ülemustele ja alluvatele, aga miks mitte ka meie valitsejatele ja otsustajatele - kogu Ahja rahvale.
Talv oli erakordselt pikk ja karm, paljudel tegelastel tuli lund ja külma trotsides kõige kaugematest külanurkadest - vaevalt, et hambad ristis - proovidele tulla. Tehti seda ikka vaid rõõmust ja soovist midagi ära teha ja teistelegi pakkuda. Elevust ja ootusärevust õhkus igast esinejast, kes saalis oma järge ootasid.
Õhtut alustas juhataja Anne väikese sõnavõtuga, edasi kulges kava nonstop stiilis omasoodu.

Esimese sissemarsi tegi Roosi tantsurühm.
Vahva oli vaadata, kuidas õlg õla kõrval õpetajad koos õpilastega tantsu vihuvad. Roosi on vägev kollektiiv. Näidati, et oldi üle saadud vahepealsest pereheitmisest. Näha ja tunda on tantsiva juhendaja Karini karmi kätt ja kindlasti ka jalga. Liikumiste kujundite ja üldse kogu süsteemi sünkroonsust on kaasakiskuv jälgida. Tantsukauge inimesena ei saanud küll pihta "Kannelnaise" tantsuga edastatust, aga ehk oli siin mingi viide näiteks Vanemuise abikaasa tegemistel- toimetamistel, mida tantsuga püüti edasi anda. Tants käis kandlemuusika saatel. Olen elus kaks korda teatris balletti vaatamas käinud (ühel korral istusin isegi esireas) ja seal sai ainult kavalehelt näpuga järge ajades sotti, mis toimingud ja mõtete edasiandmised laval käivad.
"Kapelli" hoogsa laulu saatel läks aga laval nii kõvaks tramburaiks, et plaadimasin otsustas poole loo pealt oma etteaste lõpetada. Sellest ei heitutud, alustati otsast peale ning tants sai lõpuni tehtud!
Raudse visadusega jätkab meie laulunaiste kollektiiv Rukkirääk. Alati vitaalse ja karismaatilise ning ei - tea - mitmendas - nooruses hulpiva kontsertmeister Elli taktikepi all esitatakse üsna põnevat repertuaari, nii klaveri kui fonogrammi saatel. Seekordne pärl oli akordionist kõnelev laul, mida saadeti, üllatus küll, hoopis klaveril. Huvitav lahendus mõjus teistmoodi. Minule meeldisid enim hoogsamad laulud, sest siis saavad laulunoorikud rohkem oma vokaalsetel võimetel kõlada lasta. Tubli sooritus ja vaheldus tantsudele!
Tantsurühm Hõbesõlg. Peaaegu kõige teenekam ja kultuurimaja väljaspool enim esindanud kollektiiv. Võiks väita, et tegu on maja tõelise kroonijuveeliga.
Memmed köitsid sellel korral tähelepanu oma kostüümidega: valge pluus, roheline seelik ning eriliselt põnev tikandiga puusapõll. Kuldses keskeas daamide tantsusamm ja kehahoiak laval on alati hästi väljapeetud, väärikas, suursugune ja stiilne nagu ainult neile kohane. Kindlasti on palju higi ja vaeva näinud Hõbesõle alati heatujuline juhendaja Marju. Arvata on, et pole kerge panna ühte jalga keerutama niivõrd erinevaid väljakujunenud iseloomude ja temperamendi ning ellusuhtumisega tantsumemmesid. Lisaks traditsiooniliste tantsude õpetamisele on Marju ka ise seadnud paar etteastet.
Estraaditrupp esines oma alatises headuses. Põhituumik ikka sama, lisaks proovitakse erinevaid külalisesinejaid. Trupi hingeks on kindlasti "väike" Anne. Nali peab olema lühike ja lööv, pikkade ja igavate tekstide asemel rõhutakse rohkem laval toimuvale actionile.

Loomulikult on naljatrupi naelaks kogu Ahja meespere au, uhkust ja südametunnistust esindav Karl! Vaat, et ainuke meesterahvas, kes viitsib veel lavale ronida. Ja on seda teinud aastakümneid! Seekord etendati lugusid meditsiini teemadel ja üht sünnipäevapidu. Esimesest saime näha-kuulda, kuidas puruhaigele meespatsiendile tehti odavamat narkoosi, milleks oli noorukese medõe poolt onubellalikus võtmes totaalselt mööda ja ülikõvasti lauldud Entel-Tenteli aegade hitt "Nuku hällilaul". Sünnipäeva loo  käigus saime kõik teada, miks mehed sarnanevad küpse arbuusiga. Ja kas te teate, miks tormavad prouad kohe arsti juurde teetanuse vastast kaitsesüsti saama, kui on tulnud ilmsiks, et nende härrad seavad sammud apteegist viagrat tooma...?
Kuidagi ülev ja pidulik hetk oli saalis, kui kava lõpul kõik kollektiivid lavale ja lava ette üles rivistusid ning algas lillede üleandmistseremoonia. Lillekimbud olid pärit meie oma valla aiandist.
Kõik oli ilus ja ülev aga...
Ma ei oska arvata, mida võisid tunda ja mõelda kollektiivide liikmed, kes lavalt alla praktiliselt tühja, olematu publikuga saali vaatasid. Hakka või aasta lõpus neid väheseid fänne kuidagimoodi tunnustama?!
Ei viitsi ega taha mina siinkohal hakata juurdlema nende põhjuste üle, miks rahval nõnda leige huvi sellise kultuurimaja aasta tähtsaima ürituse suhtes on. Ühte arvan küll, meil on nüüd suur ja uhke laululava ning kevad on maikuu lõpus alati täies ilus. Ehk oleks mõttekam see üritus välja tuua, elu näitab, et laululava tõmbab rahvast alati rohkem ligi. Tõmbas juba ehitamise ajal.
Lõpetan tuntud Põlva muusiku ja sõumehe Peeter Änilase sõnadega, et tervitan kõiki, kes ei saanud sellel aastal erinevatel põhjustel meie üritust väisata ja loodan siiralt, et järgmisel aastal on teil võimalus kohal olla ja saame teid kõiki siin näha!

Rein Muuga
kultuurihuviline.

Kommentaarid: 1

Piret
27. mai 2011

Aitäh tervituste eest. Oli mõjuv põhjus puudumiseks:).Reinu ettekanne on taas nõnda ilmekas,emotsioonid nii haaravad, lugedes olin ise ka kohal. Suur kummardus meie kultuuriviljelejatele!

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri
Voog. Tee ise koduleht!