EST RUS

Ahja Valla Tuglase Muuseum

Jõulud meie majas

23. detsember 2010, ahja muuseum, Kommentaarid: 0

Igaüks meist vajab kodusoojust,
südamesse päikest, mis ei looju.
Puhtaid mõtteid, millest hing saab valgust.
Kaunist jõuluaja algust!

Pikad ja pimedad õhtud on täis valguse ootust. Aeg kokkuvõtteid teha ja tulevikule mõelda.

Endeline aeg, jõuluvalguse aeg....

Sellest, kuidas  jõuluootus toimetab apteegimaja töötajate seas, teile veidike pajatame...



On äraütlemata suur õnn ja rõõm olla ametis Ahja kõige tähtsama ja uhkema maja juures, mille aeda ehib sellelgi imelumisel talvel tuledesäras jõulupuu.

Elu siin aleviku tsentrumis on üsna põnev. Oled ise ning koos oma tegemistega ja tegemata jätmistega kõigile igast ilmakaarest näha nagu peegli peal ja näed ka, mis ümberringi toimub, ehk nagu laulusalm ütleb „oi, oi, mida kõike ma küll näen, kui ma luuaga siin ringi käin“... Eriti suvisel ajal tuleb võõrastele tihti teed juhatada ning teistele küsimustelegi vastata.

Sellest suvest meenub üks ootamatu kohtumine. Olin just vihmasagara tõttu muruniitmise katkestanud ja majja jalgu puhkama läinud. Kui äkitselt astus raamatukogusse suviti siinkandis resideeruv Tartu kunstnikuhärra, tema kannul üks rohelistes presenttunkedes eriliselt mustlase moodi meesterahvas, kes nagu meenutanuks kedagi. Sekundi murdosa nõutust ning kui see „mustlane“ avas suu ja rääkima hakkas, tundsin loomulikult ära, et uksel seisis ju tuntud laulu- ja sõumees Emil Rutiku. Eks see ehmatus oli nii suur, et ei märganud mälestuseks autogrammigi paluda.

Jõuluaeg maal on hoopis midagi muud kui suurlinnas. Siin on jõulud rohkem sinus eneses, kui kõiges välises säras ja kila kolas. Inimesed liiguvad sellelgi ajal ringi oma rõõmude ja muremõtetega. Midagi jõululist nende käitumises pole küll märgata. Aga..... Aasta tagasi oli mul kogemus olla jõululapupäeval lumerookimisega ametis just siinsamas Ahja südames. Sellel lumisel päeval tuli Tartu poolt peaaegu katkematu autodevool. Aga sekka liikus ka mõni inimene, ikka selline, kellel asja veel poodi viimaseid jõuluoste tegema minna. Loomulikult meie teed ristusid. Peeti lumelabidaga vehklevat tegelast hea sõnaga meeles ning sooviti häid saabuvaid pühigi. Tehti seda nüüd südamest või tunti hoopiski kaasa, mine võta sa kinni, aga kuidagi kergem ja erilisem oli lumega edasi võidelda...

Oma lapsepõlvest oleme kindlasti saanud kaasa need traditsioonid, mille järgi igasuguste pühade ajal toimetame, vaat et läbi kogu oma elu. Meil oli alati ja on seda ka täna - toas erilise hoolega valitud suur maast laeni ehitud kuusepuu. Jõululaupäeva kindlate tegemiste hulka kuulub kalmistul käimine, kuumaks köetud saun ja küünalde säras toas pidulaud koduõlle ning kõige hea ja paremaga. Kirikus käimine oli ehk vajalikum ja põnevamgi hilisel nõukaajal. Täna saad tõelise jõulutunde sisse ka ilma selleta. On ka paar kogemust, et pärast prisket kõhutäit tõused lauast ja vantsid metsa, kus valid ühe väikese kuusekese, paned sellele mõne küünla põlema ja lihtsalt naudid imelist ööd. Täiesti teadlikult olen viimastel aegadel loobunud teleri käivitamisest jõulude ajal. Aga hea muusika peab igal juhul ja igal ajal kõrvu paitama.

Minu jõulusooviks omakandi rahvale oleks, et hoiame aga rohkem kokku ja ühte, siis on tegudelgi ehk tulemusi enam näha. Olgu alati sära silmis, jätkugu meil hoolivust, heatahtlikkust ja üksteisega arvestamist. Uude aastasse läheme rõõmsalt ja optimistlikult ilma kadeduse, tigeduse ja pahatahtlikkuseta. Häid pühi kõigile!      Rein

 

Jõuluajal külastatakse raamatukogu tavaliselt päeval ning kella 5-6 vahel on üldjuhul vaikus. Korduvalt on küsitud, millal saab raamatukogu uued külastajaarvutid, olemasolevad ei vasta inimeste vajadustele. Uuel aastal loodame saada vähemalt ühe, selle üle otsustavad vallavalitsus ja volikogu.  

Üks lustakas lugu oli see, kui lugeja tuli raamatukokku ja küsis, et "kas sul seda uut pilsnerit on?" Tegelikult soovis Rosamunde Pilcheri uut raamatut.

Tänan kõiki, kes raamatukogu külastasid, usinalt raamatuid, ajakirju - ajalehti lugesid. Ka neid, keda raamatukogus harva näha oli, kuid kodulehe kaudu siiski meiega olid.

Minu jõulusoov oleks, et Ahja mõisast saaks üks vinge tootmishoone ja inimesed leiaksid ometi julguse otsustada oma elu ja asjaajamise üle. Ilusaid jõule ja head uut aastat!                       Kaire

 

Jõuluaeg toob apteeki tavalisest rohkem inimesi. Soovitakse leida oma lähedastele kingiks midagi kasulikku, oma vanematele. Peamiselt küsitakse vitamiine ja toonikuid – hoolitakse väga oma lähedaste tervisest. Apteek on ikka koht, kus inimesed saavad kokku, kes pole kaua aega näinud, taasnägemise rõõm ja kaugeks jäänud tuttavad veeretavad jututeemat veel rohupoe eeski.

Apteeker on sunnitud olema sageli tohtri rollis, kus tuleb analüüsida patsiendi haiguslugu, kuid apteeker pole siiski pädev inimest diagnoosima. Seda teeb ikka tohter, kes retsepti väljastab.

Euro ootuses ostetakse siiski rohkem, kuna ei teata, mis see endaga kaasa toob. Samuti ajab inimesi segadusse digisüsteem, ei teata kui palju on veel ravimit võimalik saada. Paberretseptil oli asi selge, see omal käes ja silmaees.

Ollakse aga õnnelikud, et ahjalastel on siiski oma apteek. Avatud oleme küll ainult kahel päeval nädalas aga ikkagi oma.

Jõulud veedan oma pere keskel. Kingitusi vaatan oma lähedastele lähtudes eelkõige vajalikkusest. Traditsiooniks on saanud jõululaupäeval käia vanemate kodus jõululõunal!

Apteegi külastajatele soovin aga rahulikku meelt ja kannatlikkust, seda nõuab kaasaegne digimaailm.

                                Kaire

Muuseumis on jõuluajal siginat-saginat küllaga. Palju rõõmu on sellest, et inimesed julgevad tulla ning küsida oma muredele leevendust. Ikka sedasi, et sina ehk tead ja oskad mind aidata. Olge julged rääkima oma murest, kui oskan, siis ikka aitan. Palju tänu Teile hääd ahjakad, kes pole pidanud paljuks tuua muuseumikogusse kodudes seisma jäänud varandust. Pole tarvis kahelda, kas üks või teine asi on ikka sobilik arhiivis säilitamiseks, järeltulevatele põlvedele on iga ese lugu meie esivanematest ning väärtus omaette. 

Vahva lugu sündis sellel suvel, kui traditsiooniks kujunenud kokkutulek muuseumis taas aset leidis. Olin sellel päeval paralleelselt ka raamatukogus ametis ning külalised toimetasid muuseumis päris omapäi. Jällenägemise õhinas oli maja täis rõõmu- ja lauluhelisid. Kui läksin kaema, ega külalistel miskit soove pole, seisis muuseumis minu ees tuttava näoga mees, kellel kitaare kaelas ja lauluviis suul....Mida teeb siin Sulo? Selgus, et tema emapoolsed juured on siitsamast Ahjalt pärit. Arno ja Mai Kikase lapselaps, sündinud Järveotsa talus ning Ahja on talle hästi hingelähedane paik.

Jõuluaeg on meil ikka perelähedane koosolemiste aeg. Käime vanavanematel külas ning naudime pereringi ...

Tänan Teid Kaired ja Rein, koostöös valmis meie jõulupajatus just selline – meienäoline. 

Soovin, et aasta kõige pimedamal, kuid ilusamal ajal ei peaks keegi olema üksi, et Sul oleks olemas keegi, kes on Sulle toeks, et Sind ümbritseks alati soojus, hoolivus ning armastus...                 

 

Täht langes ja hangede varju end poetas,
kes teab, mitut salasoovi see toetas.
Võta jõulust aeg märgata teisi ja end,
on hetkeks vaid nähtav tähelend.
Kui selle hetke sa magasid maha
ja soovid ei kiiresti täituda taha,
siis usu: piisab ka enese suurest tahtest,
pole vajalik tingida maale uut tähte.
Kui täht siiski langeb ja hange end poetab,
siis sinu enese tahet ta toetab.         
          

Katrin

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri
Voog. Tee ise koduleht!