EST RUS

Ahja Valla Tuglase Muuseum

Kaks ühel

1. detsember 2011, ahja muuseum, Kommentaarid: 0

Kadrilaupäeva õhtul oli huvitav valikuvõimalus, kas minna valijana Ahja kultuurimajja kohtuma poliitikuteduoga Priit ja Priit või minna Moostesse kuulama Rein Rannapit ja Mihkel Mattiisenit....

 Paadunud muusikaentusiastina langes liisk – tegelikult oli kõik palju varem selgeks mõeldud – loomulikult kontserdi kasuks. Ei juhtu siinmail päris iga nädal, et Eesti Kontsert tuleks maakolkasse rahvast lõbustama. Me peame ikka ise vaatama ja mõtlema, kuidas saaks oma soovid ja vajadused kõrgkultuuri järele mõnes lähemalasuvas suurlinnas rahuldada. Rolli mängis kindlasti uudishimu, sest Mooste Mõisamajja polnud minu jalg veel siiani astunud ning soov näha, mismoodi see klaveriduo kontsert üldse välja näeb. Ja üht-teist võis ainult oletada. Esimene inimene, kellel muljeid järgmise päeval rääkisin, küsis täiesti loogilise ja õigustatud küsimuse, et kas Mihkel Mattiisen ikka laulis ka. Kõigi „Jami“ kurvastuseks ei laulnud kohe mitte.

            Kohale jõudes polnud häärberi saalis enam ühtki vaba tooli ja alati igal Moostes toimuval üritusel viibiva vallavanem Ülo toimekas tegevus lisapinkide ja -toolide saali juurde tarimisel päästis ehmatusest, et kontserti tuleb püstijalu jälgida, sest huvilisi muudkui kogunes juurde.

Sõna otseses mõttes hüppasid klaverikunstnikud lavale ning loomulikult võttis alati vitaalne maestro Rannap õhtu konfereerimise raske ülesande mängleva kergusega enda õlule. Võib liialdamata väita, et pärast paari sissejuhatavat lauset oli tal saalitäis publikut „peos“. Saime teada väga olulised asjad, et kontsert kulgeb täpselt kavalehe järgi ja korrektsuse mõttes mängitakse noodist! Lood on kirjutanud ja neljale käele seadnud Rannap ise. Looming on suhteliselt uus ning pealkirjad inspireeritud reisimuljetest („La Defense`i suur kaar“, „Surnumeri“, „Park Güell (Barcelonas)) ja loodusest („Kirsiõite puhkemine“, „Lumehelbed“). Ja üllatus-üllatus, mehed istusidki kahekesi ühe kalveri taha. Kohad olid jagatud nii, et Mihkel „madalamate“ ja Rein „kõrgemate“ oktavite poolel, seega publikule lähemal.

            Põnev oli jälgida, kuidas kaks meest ühe pilli taga musitseerisid. Oleme ju Rannapit harjunud nägema ikka üksi pilliga ning tihtipeale on tundunud, et mitmekümnest valgest ja mustast klahvist kipub tema jaoks isegi vahel väheks jääma. Aga nüüd oli korraga neli kätt klaviatuuril ja jäi ainult imestada, kuidas need omavahel sõlme ei läinud. Eriliselt vahva oleks olnud, kui kaamera oleks paigaldatud klaviatuuri kohale, et pealtvaates kätetööd ekraanile projektseerida: saalist seda käte-sõrmede tulevärki ei ole eriti näha. Nagu kavalehel kirjas, olid esitatud palad klassikalise täpsusega noodistatud, kuid helikeele poolest kuulusid kergesse muusikasse. Selle tõttu oli kontserti lihtsam jälgida. Rohkem arendatud ja sisukamad palad vaheldusid rütmikamatega. Jala pani kõigil mõnusalt tatsuma „Park Güell“. Sellest sai raudselt minu lemmik kava esimeses pooles. Kuulates tabasin end mõttelt, et Rannap ei jää oma komponeerimise ja interpreteerimise oskustelt sugugi alla sellistele saurus -  klahvpilduritele nagu Rick Wakeman või Keith Emerson. Kahju, et progerock pole enam aktuaalne, muidu võiks maestro tulevikus mõnegi pala sellest kavast pisut „paksemas ja tummisemas kastmes“ ette kanda.

            Pärast viiendat lugu vahetati klaveri taga kohad. Kõlas kõige värskem lugu, mida esitati alles teist korda „Veinikeldrite salapära“. Mängiti ka ainukene Mihkel Mattiiseni kirjutatud teos „Fiesta“. Mihkel on oma väljanägemiselt pisut poisikeselik, samas Rannapi kõrval pilli taga hoomab temast enam vaoshoitust ja soliidsust. Me teame ja oleme näinud sadu kordi Rein Rannapi üliemotsionaalset suhtlemist klaveriga kehakeeles, kus maestro elab oma musitseerimisse nõnda sisse, et puudutab mingil hetkel peaaegu ninaga klahve ja siis järsku justkui nõelast torgatuna viskub ülakehaga pillist eemale ning ajades pead kuklasse justkui ülimas ekstaasis visklev naisterahvas orgasmieelses seisundis. Me ei pidanud ka seekord selle nägemises pettuma...

            Kontserdi tuntuim teos minu jaoks oli Rannapi kõige esimese suvetuuri „Tantsib klaveril“ nimipala, seekord siis neljale käele sätituna. Emotsionaalselt sügavamaid tundeid tekitas pala „Lumehelbed“, milles oli seda kargust ja helgust ning kus võis ära tunda juba käesoleva lume- ja jõuluootusaja meeleolusid.

            Kontserdi lõpuloo kõlades tänas saalitäis publikut interpreete püstiseistes marulise aplausiga. Ning me saime oma tahtmise: lisaloo, milleks pidi olema „teos, mida me kõik väga hästi teame, aga nõnda töödeldud, et vaevalt ära tunneme“. Oli jah pähkel, sest põhimeloodiat oli nii kaugele arendatud, et alles lõpu poole seletas kõrv vana hea ABBA „Money-money“ teemat.

            Kiidusõnu väärib häärberi saali akustika, mis pani kahe mehe poolt mängitud pilli perfektselt kõlama: olime täiega MUUSIKA SEES! Emotsioon oli võimas.

Kellel ei õnnestunud seda suurepärast kontserti näha, nende jaoks on lohutav teada, et lähiajal on valmimisel ka heliketas kõlanud kavaga.

Rein Muuga, muusikasõber

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri
Voog. Tee ise koduleht!