EST RUS

Ahja Valla Tuglase Muuseum

Ahja – palju väikese Illimari, kurg Joosepi ja virtin Sohviga seotud elavaid mälestusi

15. september 2008, ahja muuseum, Kommentaarid: 0

Seni peamiselt Friedebert Tuglase sünnikohana  ja  „Väikese Illimari” tegevuspaigana teada-tuntud Ahjal on eelmisest aastast veel üks turistimagnet – maha põlenud mõisahoone.

„Rahvast käib viimasel ajal just selle kurva sündmuse peale. Otsejoones minnakse mõisakese  suunas, et milline see siis välja näeb,” rääkis Tuglase muuseumi direktor Katrin Roositalu. 

Pärast uudishimu rahuldamist jõuavad rännulised üldjuhul muuseumi, kus sõltuvalt nende ajavarust direktor neile üht-teist Tuglasest ja tema tuntuima romaani tegelastest ikka rääkida jõuab ning heal juhul ka poolteist tundi kestvale ringkäigule viib. 

Kuna muuseum on ühtlasi turismiinfopunkt, astub sisse ka selliseid, kel Tuglase seotus Ahjaga ammu meelest läinud.  

„Näiteks tahtis kahe autoga Saaremaalt või Hiiumaalt tulnud seltskond alles sel suvel meie kandis ATV-dega sõita. Küsisin nii Põlvast kui Räpinast järele ning selgus, et ainuke sobiv koht on Mesikamäe turismitalu vana postitee ääres. Joonistasin neile selle asukoha siis kaardi peale ja andsin ka telefoninumbrid ühes. Illimari lugu aga käis sinna nipet-näpet-niuhti vahele,” kirjeldas Roositalu. 

Põhilised külastajad on olnud seltsid, ringid, perekonnad. Klassiekskursioone käib viimasel ajal vähem, sest „Väikest Illimari” ei ole enam koolikirjanduse koohustuslikus programmis. „Kui vaadata kas või Palamuset, ei ole me oma suurkirjanikku osanud võib-olla samamoodi ära kasutada,” arutles muuseumi perenaine. 

Kurvaks tegi Roositalu meele bussitäie puuetega inimeste hiljutine külaskäik. „Neil oli kindel soov ka meie juurde muuseumi tulla, aga nad ei saanud siia teisele korrusele kuidagi üles. Nõnda nad käisidki üksnes pargis Illimari radadel jalutamas ja mõisahoonet uudistamas. Kui me nüüd millalgi mõisasse tagasi kolime, peame ka selle probleemi peale kindlasti mõtlema.”  

Tänu alumisel korrusel raamatukogus olevale heade mõtete vihikule pääsevad ratastooliga inimesed nüüd vähemalt raamatute ja ajalehtede-ajakirjade manu. 

Teisele korrusele jõudnud viib Katrin Roositalu esmalt Ahja ajaloolise maketi juurde ja räägib, kus kohas mõni hoone omal ajal asus. „Meie enda maja ei olegi muide Tuglase-aegne. Näitan ära, kus asus kirjaniku sünnikoht Alatare, mida tähistab mälestuskivi. Siis räägime sepikojast, kus leidis aset „Illimarist” tuntud peata kuke lugu; vanast laudast, kus asus Tarbijate Ühistu „Illimari” kauplus; viinavabrikust, mille ees asub praegu bussijaam ning kunagistest karjalautadest. Üldjuhul käime ikka raja ka läbi – muidu ei saa nad täit ettekujutust.”  

Ringkäigu üks alguspunkte on juustumeistri maja, kus asub misjonikeskus ning tegutsevad memmede käsitööring, tädi Sohvi varakamber-käsitöökoda ning lastering Kukupai.  

„Siis jõuame õllekoja juurde, mis sai Illimari kodukohaks kolmandast üheksanda eluaastaani.  Oma mälestustes kirjutab Tuglas, et lapsepõlveaeg – siinne loodus, inimesed, virtin Sohvil kosjas käik - on jätnud jälje kogu ta edasiseks eluks,” vahendas Roositalu. 

Illimari pargi on rajanud Tartu Looduskaitsering Jaan Eilarti eestvedamisel, kes oli Tuglase suur sõber ja austaja. Pargis on lausa kaks mälestuskivi. Suurest teest kaugemal oleval on tekst: „See on mu kõikide rännakute lähtepunkt”.  

Samas on ka allikakoht, kus poiss oma kosjaviina pudeli täitis. „Siin toomingapuu otsas oli ta peidus, kui omaenda pruudi koerad Maks või Moorits teda taga ajasid ja kui ema tuli ja ta sealt päästis. Hästi palju elavaid mälestusi,” tõdes Katrin Roositalu. 

Vahel viib giid külastajad ka kultuurimajja, mille tagumises otsas asus ait-viinakelder, kus Tuglase isa oli aidamees.  

Loodushuvidega inimesed vaatavad siinses pargis aga hoopis puid ja taimi.  

„Siis pakun neile söömisvõimalust „Illimari” poe kõrval „Silla“ baaris. Võime ka muuseumi ja raamatukogu aeda lõkke üles teha, kui külastajad tahavad ise grillida ja piknikku pidada. Linnainimesed tavaliselt kasutavad võimalust looduses olla. Põhimõte on selles, et tal oleks siin hea olla ja tahaks teinekordki tagasi tulla,” rõhutas Roositalu. 

2005. aastal, mil ahjalaste korraldada olid Võnnu kihelkonnapäevad, tuli käsitööring Kullaketrajad ideele rajada raamatukogu ja muuseumi aeda kivisõlg. „See on hea auraga koht, kuhu oma käega kivi asetades ei jäta sind maha õnn ja armastus. Aiaürituste ajal on Kullaketrajate memmed alati oma nõu ja jõuga kohal ning nende aura ja vaim lausa õhkub sellest platsist. Loodame, et millalgi sünnib ka sellest Ahja legend, nii nagu kurg Joosepist või peata kukest,” rääkis viis aastat MTÜ-d AVAR (hellitusnimega Tuglase Sõprade Selts) juhtinud Roositalu.

Illimari rada on ka dramatiseeritud 

Kohalike suurürituste nagu Võnnu kihelkonnapäev,  kodukandipäevad või tänavu toimunud vabariiklikul luule- ja murdepäevade ajal kulgeb „Väikese  Illimari” radadel dramatiseeritud etendus, mille hingeks on  Ahja kooli raamatukogu juhataja Külli Vardja koos oma ringi lastega.  

Kuni kaks tundi kestev etendus algab rongkäiguga kivisõle juurest ja lõpeb mõisahoone ees teatritükiga. Söögikella juures pakutakse pirukaid, kalja või teed ning räägitakse lugusid. Samuti on kihelkonnapäevadel valatud tina. „Igal aastal on midagi uutmoodi,” märkis muuseumi direktor. 

Kunagised mõisahooned lausa ootavad Roositalu veendumuse kohaselt rakendust. „Meil on tõllakuur ja sepikojad, kus annaks kõiksugu tegevusi ette võtta. Turist tahab tegevust, ise oma käega midagi teha ja tehtu endaga kaasa võtta. Selleks aga on vaja inimesi, kes tahaksid oma oskusi ja kogemusi müüa. Käsitöömemmed meil ju on.” 

Raamatukogu aias alustas MTÜ Avar ka kevad- ja sügislaatade korraldamisega. „Põhimõte oli selles, et inimesed saaksid kevadlaadale tuua omakasvatatud taimi, istikuid ning neid omavahel vahetada. Ka käsitööd pakuti. Sügisel käis samuti vahetuskaup – sina annad mulle kasti peeti, mina sulle kartulit vastu. Toimusid veel keedise- ja nunnukonkursid. Paraku see ettevõtmine ammendus eelmisel aastal, sest sisse trügis Poola kaup ning asi läks kätte kommertslikuks,” kahetses üks korraldajatest.  

Sellegipoolest ei ole ahjalaste üks eestvedajaid vähemalt turumõtet veel maha matnud. „Maal peab olema ehtne turg, kus kaubeldakse hapukurgi, sibulate ja kõige muuga. Miks ma pean porgandit ja kapsast poest vaakumispakendist ostma, kui mul on siinsamas kõik see olemas. Kooliaia plats tee ääres oleks selleks superkoht.” 

Armas mõisahoone vaatab vastu ka muuseumis 

Kohe Tuglase muuseumi esimeses toas vaatab külastajale vastu maal „Armas mõisahoone”, mille tegi enne lossi põlengut muuseumi varasalves oleva foto järgi Tartu Kunstigümnaasiumis õppiv Kristiina Roositalu. 

„Kui tütar küsis, mida teha esimese kursuse lõputööks, soovitasin, et eks ikka meie mõisa. Nõnda võttiski ta sellest ideest kinni. Pärast selgus, et nii keerulise lahendusega järve peegeldusega tööd, ei olegi varem esimesel kursusel ette võetud. Lõpptulemuse üle olime kõik väga uhked – see on tõesti nagu postkaart.”  

Pärast maali valmimist rääkis ema Kristiinale, et kas ta ei taha aasta jooksul kogutud oskusi ja teadmisi lastele edasi anda. „Kirjutasin projekte ning juuli lõpus - augustis toimuski AhjaLaste LoovusRing. Igas töös ja teemas jooksis läbi „Väikese Illimari” teema: kurg Joosep, tädi Sohvi, üle sepikoja lennanud peata kuke lugu. Tegime ka viktoriini, et põhitegelased jääksid ringi liikuma,” meenutas Katrin Roositalu.  

Laagri vältel valminud töid ei õnnestunudki näitusel välja panna, sest lapsed olid neist nii vaimustunud, et tahtsid kohe koju kaasa võtta. Tubli osaleja sai ka tunnistuse, mille näol oli tegemist laagri lõpureisi piletiga Värskasse.   

2004. aasta augustist muuseumi perenaisena tegutsenud Katrin Roositalul on hea meel tõdeda, et endalegi märkamatult on kaks toredat ettevõtmist nagu muuseum ja MTÜ ühise  eesmärgi  nimel käed ühendanud. Senised tegevused on haaranud kogu valla külad: varakevadised  koristuspäevad, lastekaitsepäev, kevad-mihkli- jõululaadad, käsitööpäevad, kaunima jõulukaunistuse konkursid, valminud on infovoldikud jne.  

„MTÜ rahvas töötab tavaliselt hilisõhtuti pärast tööpäeva ja nädalalõppudel ning paraku kiires elutempos väsime ja kurname end liialt. Selle tulemusena on meie ühingust paljud lahkunud, aga paljud ka juurde tulnud. Seltsi lugu on meie ühine lugu meie soovidest, ootustest ja saavutatust. Seetõttu  on eriliselt hea meel kuulda, kui seltsi tegevustes otseselt mitte osalevad inimesed tunnistavad, et Ahja muutub iga päevaga kaunimaks ja meeldivamaks, nii et siin on hea elada.” 

Heameelt tunneb MTÜ Avar nüüdne lihtliige sellegi üle, et mõisahoone taastamise on enda hooleks võtnud MTÜ Aya Häärber (Aya on Ahja mõisaaegne nimi).  

Häärberi teisele korrusele on planeeritud

Tuglase muuseum, katuse alla külalistetoad, esimesele korrusele kohvik ja käsitöönurk. „Maalitud tassid ja valla vapiga kruusid lähevad külalistele kingituseks. Pisike taldrik valge toonekurega on väga ilmekas – meil on ju kurg Joosep,” tähendas Roositalu. 

Mõisa taastamiseks peavad muuseumi juhataja äratundmisel olema abiks head vaimud ja inglid. „Me saame tagasi oma mõisa selle endises hiilguses!” kuulutas Katrin Roositalu. 

Mõisahoone  taastamisega on alustatud 

Vallavanem Mart Vardja ütlusel alustati mõisahoone taastamisega kohe pärast põlengut. Seni on hoonet tugevdatud, paigaldatud sarikad, parandatud karniise. Paigas on vihmaveesüsteemid. Vahelaed on paneelidest, et saaks ka kolmanda korruse välja ehitada.  

Enne lume tulekut pidi mõisahoone igal juhul saama kivikatuse, mis võimaldab häärberi terviklikkuse säilitada ning taastamistöid esimesel võimalusel jätkata. 

Septembri alguses jõudis vallavalitsusse Muinsuskaitseameti leping ühe miljoni krooni peale 2008. aastaks, mis näeb ette konkreetsed muinsuskaitsealased tööd. “Algul oli jutt küll kahest miljonist – aga hea, et niigi läks,” nentis Vardja. 

Häärberi taastamiseks on seni kulunud 6,3 miljonit krooni, sellest tänavu ligi kuus miljonit. Raha ehituse jätkamiseks loodab vald leida eurofondidest, sh EAS-i piirkondade konkurentsivõime tugevdamise programmist jm. Kõik see nõuab omaosaluse väljapanemist, mistõttu vallavanem ohkas: “Midagi ilusat silmapiiril ei paista. Samas ei ole mõtet ka peaga vastu seina joosta. Tormama ei hakka. Peatähtis on see, et katus säilitab hoone terviklikkuse.” 

Kuigi mõisa taastamisel on ajakirjanduses abi lubanud mitu Eestis tuntud ärimeest, pole Vardja seni Ahja vahel ühtegi veel kohanud.

Mati Määrits, maakonnaleht Koit

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri
Voog. Tee ise koduleht!