EST RUS

Ahja Valla Tuglase Muuseum

23.02.2006 Pärl kaelakees

23. veebruar 2006, ahja muuseum, Kommentaarid: 0

22. veebruaril k.a. kutsusid teadetetahvlitel olevad kuulutused Ahjal inimesi osa saama üritusest “Sellel talvel mägi Muhamedi juures ehk Mõniste muuseum Ahja muuseumis”.

Sellelaadne üritus on juba teine omataoline ja märtsis ootame Mõniste rahvast veel kolmandatki korda Ahjale. Ikka näitama ja selgitama, kuidas tehti töid juba hallidel aegadel kuni tänapäevani välja.

Teema “Tuli ja vesi “ oli vägagi õpetlik ja huvitav. Kuna selline tegevus nõudis ka suuremat ruumi, siis koguneti seekord kultuurimajja. Lisaks vanemale rahvale tulid ka I ja II klassi õpilased oma õpetajatega kuulama ja uudistama.

Tuli ja vesi – nii vastandlikud elemendid, ometi mõlemad inimeste eluks –oluks väga vajalikud. Mõniste muuseumi töötajad on kogu teema põhjalikult ette valmistanud, koos iseloomustavate töövõtete ja vahenditega. Taluperenaisest jutustaja räägib ja loomanahkades “ürgmees” üritab saada tulesädet kahte kuiva puud vastamisi hõõrudes. Appi tulevad vibu ja kannatlikkus ning juba täidabki saali tuttav puusuitsu lõhn. Seejärel kasetael, -toht, ränikivi ja raud. Kõike saab ka ise teha ja proovida. Tuli – nii vajalik,  samas ka  ohtlik. Räägitakse tule saamisest, hoidmisest. Ikka vastavalt inimkonna arengule. Pirrutulest, küünaldest, tattnina-lambist klaaskupliga petrooleumlampide ja laternateni. Kõik süüdatakse põlema omal ajal. Tuletatakse meelde, et tuli on ikkagi algselt saanud äikese abil. Jutt käib kividest ümber lõkke, millest hiljem tekib kolle, seejärel ahi. Ilma veeta ei oleks elu maa peal võimalik, sest vesi ju aitab aineid omavahel siduda ja lahustada. Lausa teaduslik jutt! Kuidas inimkonna arengu kestel mõnestki juhuslikust tekib midagi uut. Näiteks savi+vesi+tuli annab tulemi, mis võimaldas meie esivanematel hakata valmistama savinõusid. Puunõu tarbeks otsiti paraja suurusega puupakk, see seest ära põletati, lõpuks kaabitsaga puhastati ja toober vee hoidmiseks oligi valmis. Vesi ei olnud üksnes vajalik inimestele ja loomadele toiduvalmistamiseks või janukustutamiseks. Kui saabus aeg, mil osati juba kangast kududa, pidi seda määrdumise korral pesema. Leidlikumad avastasid, et puutuhka vette segades tekib aine, mis kergelt mustuse eemaldab. Demonstreeriti ja lasti kaasa teha kõiki tööoperatsioone pesupesemisest, rullimise ja triikimiseni. Lambid – igaüks omast ajastust, levitasid hubast valgust; suitsulõhna tungis aeg-ajalt ninna ja linastes rahvariietes Mõniste muuseumi töötajad edasi-tagasi askeldamas jätsid mõnusa, koduse tunde.

Üllatusena esinesid “Rukkirääk” naised, kes tulid seda päeva kaunistama oma ilusate lauludega. Kuna neil just sellel kuul täitus 24. aastapäev ja vabariigi aastapäevgi pole kaugel, lisas see kõik pidulikkust juurde. Aitäh “Rukkiräägule” ja Tema energilisele juhendajale Elli Käämerile! Samuti tuhanded tänusõnad Mõniste rahvale selle huvitava ekskursiooni eest inimkonna arengu teel! Ootame Teid peagi tagasi!

Nii lisandus üks kaunis ja meeldejääv päev pärlina elu kaelakeesse.

Irja Saksing

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri
Voog. Tee ise koduleht!