EST RUS

Ahja Valla Tuglase Muuseum

Varia

7. veebruar 2011, ahja muuseum, Kommentaarid: 1

Kirjutan Teile seoses tänase (04.02.2011) Õpetajate lehega, kus Mati Hint kirjutab Ahja mõisast mõttega meie suvisele külaskäigule ka Teie muuseumis.
Kõike head, Tiiu Rumen Tallinna Ülikool, Keelekeskus sekretär-asjaajaja.


Ahja mõisa esinduslik barokne hoone on ehitatud Johann Ernst Glücki väimehe, viitseadmiral de Villebois’ ajal. Liivimaa kultuuriloos oluline paik on praegu kurvas seisus.
1725. aastal kinkis keisrinna Katariina piibli läti keelde tõlkinud Johann Ernst Glücki lesele Ahja mõisa.

Möödunud aasta lõpul avaldas Bam­bergi ülikooli saksa keele professor Helmut Glück raamatukese piibli läti keelde tõlkijast: „Johann Ernst Glück (1654–1705). Leben und Werk – eine Skizze” (Bamberg 2010). See võib huvi pakkuda ka Eesti kultuuriajaloo huvilistele.
Helmut Glücki sügavam huvi piibli läti keelde tõlkija Johann Ernst Glücki vastu algas oletusest, et Ernst Glück võib olla üks tema esivanematest. Igatahes on Helmut Glück külastanud Liivimaa mõisaid ja pastoraate, mis on Johann Ernst Glückiga ühel või teisel viisil seotud. Kõnealuses brošüüris ta siiski loobub esivanemuse oletusest, kuid mitte huvist Johann Ernst Glücki vastu.
Professor Helmut Glücki huvi Balti­maade ja Ida-Euroopa vastu on olnud pikaajaline. Ka kõnesolev raamatuke põhineb suurel määral Helmut Glücki lätlannadest doktorantide (esmajoones Ineta Polanska) uurimustel. 2009. aastal ilmus professor Glückilt (Yvonne Pörzgeni kaasosalusel) mahukas ja väga täielik Venemaal ja Baltimaades välja antud saksa keele õppevahendite bibliograafia (Deutschlernen in Russland und in den baltischen Ländern von 17. Jahrhundert bis 1941). 
Helmut Glücki väga tähelepanuväärse suure üldkeeleteaduse leksikoni (Metzler Lexikon Sprache, 1993) ümbrispaberi kaanepildi üheks osaks on Baltimaade keelekaart. Bambergi ülikooli germanistidel on pikaajalisi uurimisprojekte, mis käsitlevad Baltimaid.

Glücki seos eesti piiblitõlkega
Piiblitõlkega ühenduses esitatakse Helmut Glücki raamatukeses väide, mis on huvitav ka eestikeelse piiblitõlke seisukohalt. Johann Ernst Glücki mõju eesti piibli teokssaamisele võib kraadi võrra suuremaks kasvada.
Evangeelse luterliku kiriku kõrgeim vaimulik, kindralsuperintendent Johann Fischer pidi hoolitsema piibli tõlkimise eest kõigisse Liivimaa talurahvakeeltesse – läti, lõunaeesti ja põhjaeesti keelde. See on kõigiti mõistetav. Seda mõtet oli veeretatud juba paarkümmend aastat. See on ka eesti piiblitõlke ajaloo uurijatele väga ammu teada. Toomas Pauli 1999. aastal ilmunud „Eesti piiblitõlke ajalugu” käsitleb seda põhjalikult.
Helmut Glücki raamatukeses väidetakse korduvalt, et ettepaneku hakata läti ja eesti piiblitõlke tööga lõpuks peale esitas Fischerile just Johann Ernst Glück, enne kui Fischer läti ja eesti piiblitõlke palvega 1681. aastal Stokholmis kuninga kantselei poole pöördus. Kõige kristlikum kuningas Karl XI eraldaski selleks raha.
Väidetavalt valmis Glückil Alūksnes ka piibli venekeelne tõlge. Ta oli juba Riias nurisenud selle üle, et vene keeles oli ainult rahvale arusaadamatu kirikuslaavikeelne piibel. Glücki venekeelset piiblitõlget pole tänaseni leitud. Aga alles hiljuti leiti ning anti saksa ja vene keeleteadlaste ühistööna kommenteeritult välja tema kadunuks peetud vene keele grammatika (1705/1994).

Glückid Moskva vangipõlves
Põhjasõja ajal vallutasid ja rüüstasid Vene väed augustis 1702 ka Alūksne ning Glücki perekond veeti Moskvasse sõjavangi. Glücki kuulsus teoloogi ja filoloogina oli talle vangipõlves abiks: tal võimaldati asutada kool ja hakata vene noormeestele andma Lääne-Euroopa laadi haridust. Selles valdkonnas on ta Venemaal ilmselt teerajaja (kuigi isegi üheksaköiteline „Kрaткaя литeрaтурная энциклoпeдия” 1962–1978 ei tunne tema nime). Glücki õpi­laste hulgast kasvas välja mehi, kes osalesid Peterburi teaduste akadeemia rajamisel.
Et Glücki käsi Moskva vangipõlves kõige halvemini ei käinud, selles oli tõenäoliselt oma osa Glücki perekonnas teenijana või kasutütrena (Helmut Glück paneb viimase sõna jutumärkidesse) kasvanud leedu talutüdrukul Mart(h)a Skowrońskal.
Peeter I väejuht Šeremetjev (kes te-gi hirmsat hävitustööd ka Eesti aladel) jättis Glücki perekonnas kasvanud Mart(h)a Moskvas esialgu oma „isiklikuks vangiks”. Marta pääses seltskonda ning temast sai mõjuvõimsa vürst Menšikovi armuke, seejärel aga Peeter I armuke. 1712. aastal abiellus Peeter I õigeusku pööranud ja Katariinaks ristitud Marta Skowrońskaga. Paljud ajalooallikad märgivad naise andumust Peetrile. Marta (hilisem Katariina) saatis Peetrit lahinguväljadelgi.
1725. aasta jaanuaris Peeter I suri, Katariina intrigeeriti kaheks aastaks keisrinnaks. Katariina olnud rumal, liiderlik ja alkohoolik ning tagatubade hallid kardinalid lootnud, et temaga manipuleerimine ei ole keeruline.
Keisrinnana ei unustanud Katariina Glückide perekonda. Kuigi Johann Ernst Glück oli Moskvas juba 1705. aas­tal surnud, kinkis Katariina 1725. aastal Glücki lesele Christinale Ahja mõisa (mõni aasta tagasi põlenud esin­­duslik barokne mõisahoone on veidi hilisemast ajast, ehitatud Glücki väimehe, viitseadmiral de Villebois’ ajal).

Riņge ja Rõngu
Varasemates kodulookäsitlustes võib leida ekslikke väiteid, nagu olnuks Katariina eesti päritolu. Väga ilusate väljamõeldistega esitab sellise „eduloo” näiteks ajaleht Esmaspäev 2. detsembril 1924: „1725. aastal pärast Peeter I. surma astus Vene troonile tema abikaasa Kata­rina I, kes valitses 1725–1727. a. Katarina sündis 3 aprillil 1684. aastal Tartu maakonnas Rõngu kihelkonnas, vaese Eesti tütarlapsena, kes oma iluduse tõttu kord-korralt ikka kõrgemale tõusis ja Rõngu lossi elama sattus, kuni viimaks Peeter I. abikaasaks sai. Katarina sündimise lugu seisnud vanades Rõngu kirikuraamatutes selgesti üleval, aga need on hiljem kaduma läinud. Nõnda on siis Eesti tüdruk kaks aastat Vene riigi troonil olnud.”
Tegelikult on kõik natuke teisiti. Glücki teenijatüdruk Mart(h)a Skow­rońska oli pärit Kuramaal Salduse maa­konnas Leedu piiri ääres asuvast Riņge mõisast, saksa keeles Ringen. Ka Tartumaa Rõngu on saksa keeles Ringen. Piisav alus vabale fantaasiale!
Kuidas orvuks jäänud leedu tüdruk sattus Glücki juurde, seda Läti uurijad tõenäoliselt teavad.
Bambergi ja Tartu ülikoolid on sõprusülikoolid, rohkem kui tuhandeaastane Bambergi linn aga vaimustavalt kaunis: vanalinn jäi sõjas terveks ning on kogu Saksamaal kõige tervemini säilinud ajalooline linn. Tänu sellele, et linn anti ameeriklastele vastupanuta üle.    
9. oktoobril 2007 maha põletatud Ahja mõis kerkib korduvalt nähtava­le kohale ka vanemates ajaloosündmustes ja Liivimaa kultuuriloos. Glüc­kidele mõeldes tundub, et Ahja ja Alūksne peaksid olema sõpruskogukonnad.

Selle kirjutisega täidab autor oma maikuus 2010 Ahja muuseumis antud lubaduse.
Mati Hint
Tallinna Ülikool
Eesti Keele ja Kultuuri Instituut



Lingi aadressile http://www.opleht.ee/?archive_ ... leid=4874

Kommentaarid: 1

Lauri
21. aprill 2012

Lugege ka teist poolt: http://www.tartumaamuuseum.ee/?505 http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=583 ja raamat: Andres Raid - Eestimaa intiimne saladus http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/eesti_intiimne_saladus/850146

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri
Voog. Tee ise koduleht!