EST RUS

Ahja Valla Tuglase Muuseum

Koristaja feltmarsal.

23. mai 2011, ahja muuseum, Kommentaarid: 0

See oli jälle üks neist paljudest pühapäevadest, mil olin tülis vennaga. Mina kui noorem pidin kaotama selles sõnavahetuses. Jooksin uksest välja, omal nutt kurgus.

Silmad valgusid iseenesest täis pisaraid. Uksel juhtusin vastamisi emaga. Pöördusin kähku kõrvale, et ema ei näeks mu pisaraid ja laususin tasa, vihast ja ärritusest väriseval häälel: "Ma täna enne õhtut koju ei tule, lähen Leenu poole!" Nii ma siis jooksingi minema kodust.
Kunniorust läbi, Kerge mäest üles ja juba ma olingi oma teekonna lõppsihis. Minu ees, mäeveerul, asus Kerge talu, kus elas minu hea sõber Leenu, Kergetalu vanaperenaine. Uks oli avatud nagu harilikult, kui Leenu oli kodus. Minu järelvaatamisel aga selgus, et Leenut polnud köögis ega toas, isegi mitte lähemas ümbruses.
Läksin aeda, arvates, et ehk kitkub Leenu sääl porgandipeenraid. Leidsin säält eest aga hoopis võõra mehe. Teretasin muidugi ja küsisin Leenu järele.
Vanamees oli üpris jutukas ja varsti teadsin, et Leenu oli sõitnud ära paariks päevaks ja et vanamees Leenu vend, kustki säält Koristaja või Kõõvomõisa kandist. Peagi olime tuttavad ja meie jutt sobis suurepäraselt.
Sääl siis to vanamees, Kristjan oli vist ta nimi, jutustas mulle selle loo, mis asub siin alljärgnevaid ridadel.
"Mina olõ peri säält Kõõvomõisast, kost tulõb nüürõige tii Koristaja mõisani. Tollõ tii nööräs omal ajol suur väkev miis Kindral feltmarsal. Tu oll Vene aigu, nii umbõs sis, kui valitsejaks oll Katrina II. Tu oll toonu endäle Prantsusmaalt sõjaväe juhte. Nii tuudu kah Koristaja mõisa feltmarsal Venemaale ja säält edesi Eestimaalõ, kohe jäänüki elämä.
Edimält käänü iks sõjan kah ja saanu mitu kõ[r]da haavata. Ütskõrd ollu joba lõpp ligidäl, nii, et anna kasvai minnä säälsaman lahinguplatsil. Viimätsel silmäpilgul saanu aga Jürka, kannupoiss, appi ja veenü lahinguplatsilt ärä.
Peräst sõja lõppu sis jäänüki Koristaja mõisalõ elämä. Ollu äkilise loomuga ja mõistnu kõiki tüüsid esi tetä. Kui tälle Võnnu keriku vanalõ surnuaialõ kivist havvakambrõt ehitedü, sis ta esi pikäsilmäga mõisast vahtnu. Nännü, et üts miis löönu kivi veetse viltu müüri sisse. Lännü sis jalamait sinnä, võtnu vasara tüülise käest ja löönu mehele pähä ja miis ollugi valmis.
Esi ta pesnü küll inemisi, aga toda ta ei ollu tahtnu, kui tõõsõ mõisniku orje pesnü. Endä mõisan ollu täl pesmise post ülvan ja tihti pesnü ta sääl omma poigagi. Aga kui Ahjal järve kaavetu ja orja nii kõvastõ sunjide kepi all rüüknüva, et Koristajalõ kuulda ollu, sis tullu feltmarsal esi Ahjalõ ja kiilnü pesmise ära, tahtnu viil päälegi härräle endal vitsu anda.
Ütskõrd tahtnu feltmarsal endä kannupoissi, Jurkat, kah pessä. Tu ollu aga tragi poiss ja ütelnü vanalõ kindral feltmarsalile, et oi olõs mina tiidnü, et ma kindralihärrä käest niisärtse nahatäie saa, no mina olõs jätnü sino küll sinnapaika kuulma, kui sa lahinguplatsil haavatu ollid. Kindralihärrä visanu piitsa sis nukka ja kärätänu: "No mis sa toda ennembä es ütle!" ja lännü ära. Jürka aga jäänüki karistusõst ilma.
Endä orje vatu ollu ta aga peris hää miis. Nüüt oma ta joba ammugi surnu. Timä kadonukõsõ viemätseks tüüks ollu Luutsna suust tii läbi tegemine keriku mano. Tuu tüü jäi aga poolõlõ, enne kuuli tõne ära. Nüütki olõvat aga viil ilmatu jämme ja suurõ palgi suu seen.
Nii nigu feltmarsal surnu, nii kõnõlõsõva inemise, lännu poig ja ragonu oma käega pesmise tulba maha.
Viil ollu üts paarkümmend aastat tagasi feltmarssali havva torn valla ja inemise käänüva seen kaeman. Nüüt om aga torn ära kinni müüritü ja noorõ puu ja lilli kasusõva sääl otsan."
Päike loojus. Kristjan vaikis. Udu rullus halli vaibana puude ja põõsaste ümber. Lippasin kodu poole, silmade ees hämarikus virvendamas Kristjani jutustus.

ERA II 241, 65/9 (4) < Võnnu khk., Ahja v., Kärsa k., Soopära t. - Linda Mootse, Ahja algkooli õpilane < Daniel Mootse, 76 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi
E-mail
Kommenteeri
Voog. Tee ise koduleht!